Jätkakem bloginädalat teise postitusega. Seekord olid luubi all õpetajate jõulutraditsioonid ja Polina Timofejeva (XI b) noppis välja õpetajate seast ühe, kes erineb teistest.
Jõulumeeleolu on jõudnud lütseumisse! Kooli fuajeest vaatab vastu uhke kuusepuu, klassid valmistuvad usinasti jõulupeoks ja võõrkeele tunni ajal võib koridoris kuulda õpilasi laulmas tuntud jõululaule „Petit papa Noël“ või „В лесу родилась ёлочка“. Nii õpilased kui ka õpetajad ootavad pikisilmi pühadeaega, et sukelduda tulede, värvide ja kingituste maailma ning tähistada õppeaasta esimese poole lõppu. Kuid lütseumis on õpetaja, kes vihkab jõule.
Kuldsete käte ja kütkestava stiiliga kunsti- ja käsitööõpetaja Katrin-Ruth Ravell tunnistab, et jõulud pole temale südamelähedased pühad. Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse Kristuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Õpetaja Ravell protestib nende traditsioonide vastu. Ta pole usklik ning Jeesuse sünnipäeva tähistamine jätab ta külmaks. Samuti kritiseerib õpetaja kommertsjõule. Inimesi, kes jooksevad novembri lõpust jõululaupäevani poest poodi kingituste, kuuskede, advendikalendrite ja jõulutulede ostmiseks, nimetab lütseumi käsitöömeister hulludeks. Lisaks sellele käivad õpetajale närvidele jõululaulud.
24. detsembril põgeneb õpetaja Ravell oma maakoju, saarele, kus elab umbes kaks inimest. „Eks ma selle verivorsti panen ikka lauale,“ ütleb õpetaja Ravell, vastates küsimusele tema jõuluõhtu tegevuste kohta, „aga pigem on jõulud pralle, pidu, праздник.“ Kui peaks valima verivorsti ja hapukapsa vahel, valib lütseumlastele kokanduse algeid õpetav Ravell hapukapsa. Usun, et tema jõululaual on ainult parimad road, sest õpetaja on suurepärane kokk. Metsast raiutud okaspuud õpetaja tuppa ei too ja värviliste tulukestega maja ei kaunista, kuid jutu käigus meenutab õpetaja, et eelmisel aastal möödusid jõulud siiski kuuse seltsis: „Mullu oli meil üks väga räpakas väike kuusk, mis jäi kuskil ripakile seal metsas. Eks ma võtsin selle ja panin kaks ehet peale ka.“
Õpetaja Ravelli lapsepõlves olid jõulud salapidu ja nende tähistamise eest võis saada karistuse. Ka kirikus käimine oli keelatud ja uksel seisid õpetajad, kes reeglite rikkujad kirja panid. „Isegi mina käisin kirikus ‒ lihtsalt sellepärast, et ei tohtinud,“ meenutab õpetaja Ravell oma uudishimu ja mässumeelsust.
Ainulaadse ja erilise isiksusena on õpetaja Ravellil ka isikupärased tõekspidamised ja traditsioonid. Ta julgeb erineda kingituste- ja kuusenäljasest inimmassist ning jääb oma arvamusele truuks ka reklaamide ja kommertsi mõjul. Jõulude vihkamine on õpetaja Ravelli üks paljudest omapärastest kiiksudest, mis teevad temast jutukaaslasena õpilaste lemmiku ja vaatamata mustale riietumisstiilile värvikaima õpetaja terves koolis.