Kaidi Raid

Lütseumis olen käinud 1. klassist peale, aga põhikooli lõpus mõtlesin, et võiks ehk gümnaasiumisse kuhugi mujale minna. Arvasin siis, et tahan ülikoolis majandust õppida, mistõttu tundus reaalkooli majandussuund õige valik. Vestlusele sain, kuid edasi kahjuks mitte... või vähemalt nii arvasin ma siis. Olukorrast tingituna jäin lütseumi ja aasta jooksul selgus, et paremini minna polekski saanud, sest huvi majanduse vastu kadus üsna pea. Uueks suunaks kujunes hoopis meditsiin. Olin murelik, kas lütseumis on reaalained ikka piisavalt tugevad, et arstiteaduskonda sisse saada, aga peale lõpueksameid avastasin, et olin vastuvõtunimekirjas esimese 20 seas 185st. Lisaks reaalainetele sain ma lütseumist aga kuhjaga kultuuriteadmisi ja -elamusi, millest oleksin reaalsuunaga klassis või koolis käies ilma jäänud.

Paljusid kindlasti hirmutavad jutud, et lütseumis õpitakse ennast surnuks ja elust väljaspool õppetööd pole mõtet unistadagi. Mingil määral on nendes muidugi iva sees – lütseumisse ei ole mõtet tulla sooviga teha võimalikult vähe tööd. Küll aga on vägagi võimalik hästi õppida ja selle kõrvalt käia ka trennis, peol või isegi tööl. Lütseumlaste ühised peod on vaieldamatult see, mis ühendab ka erinevates klassides käivad õpilasi või vilistlasigi. Samuti jäävad nendest tõenäoliselt kõige eredamad mälestused. Samas ei jää koolitunnid neile palju alla, sest nalja saab ka õpetajatega. Nalja ja nalja tegemist mõistavad lütseumlased üldse väga hästi, mistõttu igav ei hakka siin koolis kunagi.

Lagle Kaubi

Võiks öelda, et sattusin lütseumisse üsnagi juhuslikult. Ma ei olnud eriti kursis kooli tegevuse ega põhimõtetega, kuid minu arvamus Prantsuse Lütseumist on väga positiivselt avardunud selle poole aasta jooksul, mis ma olen siin koolis õppinud. Peamine eelis on kindlasti 3 aasta jooksul väga hea põhjaga prantsuse keele omandamine. Kelle peast ei oleks kasvõi korra läbi vilksatanud soov jalutada Pariisi tänavatel ning mõista enda ümber kõlavat jutusuminat? Isegi kui see on jäänud vaid õhkõrnaks unistuseks, siis kindlasti tugevneb see soov meie koolis õppides.

Tallinna Prantsuse Lütseumi missioon on kasvatada kultuurset ja väärikat kodanikku ja ma usun, et poole aastaga olen ma juba palju rohkem seda moodi, juba peale esimesi teatrikülastusi või kunstitesti. TPL-i gümnaasium pakub mitmekülgset, silmaringi avardavat õpet igas aines. Kergenduseks oli, et polnud vaja pead murda selle üle, millist õppesuunda valida. Iga päev olen ümbritsetud ägedate inimeste, huvitavate õpetajate ning sõbraliku atmosfääriga. Ma olen väga rahul, et minu gümnaasiumivalikuks osutus just see kool!

Rasmus Made

Lütseumi gümnaasiumi kõige tugevamaks küljeks pean niinimetatud „õppimiskallakut”. See tähendab, et kõiki aineid õpitakse ühesuguse põhjalikkusega. Ma ei teadnud põhikooli lõpus ega tea ka praegu, millisel erialal oma õppeteekonda jätkata tahan. Lütseumi gümnaasium on sarnases olukorras noore jaoks suurepärane, sest õpilasele laotakse teadmistest tugev ja laiapõhjaline vundament, mis jätab kõik uksed avatuks.

Väga suureks plussiks on ka lütseumile eriomased silmaringi laiendavad kultuuriteadmised, mis garanteerivad, et lütseumi õpilane on elu lõpuni teadlik muuseumi- ja teatrikülastaja. Ei saa mainimata jätta, et väike kool, ühes lennus vaid kaks paralleeli, teeb koolielu kirevaks. Kogu gümnaasium tunneb üksteist nimepidi ning ühendatud jõuga on õppimine mitte ainult lihtne, vaid ka nakkav.

Richard Heering

Arvan, et lütseumisse tulek on hea otsus, kui sulle meeldib mugavalt väike seltskond ning väga professionaalne lähenemine õppimisele. Mul tekkis soov lütseumis jätkata juuni alguses, kui olin saanud teada vastused teistelt koolidelt. Kuigi soovisin algul kooli vahetada, et kogeda midagi uut, otsustasin ikkagi lütseumi jääda. Klassikaaslased olid mulle aastastega nii kalliks saanud, et tundus lausa kuritegu neist lahkuda. Samuti soovisin jääda lütseumisse, sest pidasin Hariduse tänava koolimaja teiseks koduks.

Lütseumi koolimaja on üks kaunimaid ja hubasemaid hooneid, mida tean. Paljud õpetajad, nt õp Oopkaup, Kokk, Liinev, Reier ning Trojanova on vaid mõned paljudest väga südamlikest ja headest õpetajatest, kes meie koolis tunde annavad. Kuigi ma pole just kõige distsiplineeritum õpilane ning kindlasti mitte kõige eeskujulikum, tunnen end siiski armastatuna. Eriti nende poolt, keda eelnevalt mainisin. Lütseumis õppides märkad ka seda, et silmaring laieneb märkimisväärselt. Kooliga käiakse pidevalt teatris ning kooli seinu katavad reprod kuulsatest maalidest. Kokkuvõttes arvan, et lütseum on väga hea valik.

Beatricepaola d’Angelo

Ma sattusin lütseumisse suhteliselt juhuslikult. Samas öeldakse, et juhus on saatuse hüüdnimi, ja ma kipun selle väitega nõustuma. Käes oli juba üheksanda klassi kevad, märtsikuu, ja ma ei olnud mitte ühegi kooli katsetel käinud. Ühiskonnaõpetuse tunni ajal tabas mind nagu välk selgest taevast mõistmine, et kahetseksin terve elu, kui järgnevaks kolmeks aastaks oma kooli jääksin. Mugavustsoon ja laiskus ähvardasid mind enesega igaveseks ühte siduda ja seda ma kohe kindlasti ei tahtnud. Ainus kool, mis ei olnud oma katseid märtsis ära teinud, oli lütseum ja ma mõtlesin, et tegu võib olla päris laheda kooliga, aga on üks oluline probleem: Tallinna Prantsuse Lütseum on teatavasti Eesti üks prestiižsemaid koole, kuidas ma sisse pidanuks saama? Mind aitas väga veebilehel olevate õpilaste kirjutatud meenutuste lugemine. Inimesed meenutasid rõõmuga ja mingisuguse võluva nostalgiaga oma gümnaasiumiaastaid, see paelus mind. Ma ei olnud kunagi kuulnud inimesi minu vanast koolist nii hästi ja patriootlikult oma gümnaasiumiajast rääkimas. Mu emakeel on itaalia keel ja ma kolisin Eestisse 2013. aastal, see tähendab, et ma olin üheksanda klassi kevadeks alles viiendat aastat Eestis olnud ja eesti keelt rääkinud, seega loomulikult ei olnud mu keelekasutus just kõige parem ja see oli ka minu kõhkluse põhjuseks. Mõtlesin, et isegi, kui ma imekombel sisse saaks, ei jõuaks ma kunagi kooli lõpetamiseni. Meenutusi aga kirjutasid ka vene emakeelega õpilased ja tänu neile otsustasin siiski proovida ja mitte kohe stardijoonel alla anda.

Siin ma nüüd olen, kirjutan tulevaste uute uudishimulike lütseumlaste jaoks ise sellise teksti ja mul on suur au seda teha. Lütseum on teinud minust täiesti uue inimese: ma olen enesekindlam, laiema silmaringiga ning väga uudishimulik maailmas toimuva suhtes ning uute teadmiste omandamine muudkui kasvatab mu teadmistejanu. Tallinna Prantsuse Lütseum on aidanud mul leida enda koha maailmas, või vähemalt on ta ehitanud laiapõhjalist baasi selleks, et ma saaksin elus julgelt tegeleda sellega, mis mind kirglikuks teeb, sest miski pole võimatu, kui sa ei karda „lolle küsimusi” küsida ja enese arendamiseks vaeva näha. Tõsi, vaeva peab nägema kohati rohkem kui teistes koolides, kuid see ei ole üle jõu käiv töö, kui sind ümbritsevad nii lahedad, erilised ja abivalmid inimesed nagu lütseumis. Lisaks teadmistele on see kool kinkinud mulle kullaväärtusega sõpru, kelle abi peale võin alati loota ja kelle abistamiseks olen ise valmis kõigeks. Ma olin ümbritsetud imelistest klassikaaslastest, kes tegid lõbusaks ja unustamatuks ka gümnaasiumi kõige raskemad ja pingelisemad päevad, supipäevadki olid tänu neile helgemad. Kolm aastat möödusid silmapilguga ja kui mul oleks võimalus ajas tagasi minna, siis ei teeks ma mitte mingil juhul teistsugust valikut. Bonne chance, mes chers!

Kaarel Fridolin

Otsustasin gümnaasiumisse jääda lütseumisse, sest hindasin väga kõrgelt põhikoolist tuttavaid toetavaid kaasõpilasi ja õpetajaid, kes suutsid ka kõige raskematel hetkedel kooli toredaks muuta. Kindlasti julgen lütseumi soovitada ka reaalsuuna inimestele, sest kuigi tegu on eelkõige humanitaarkooliga, on reaalained siin väga tugeval tasemel (see kajastub ka näiteks olümpiaadi- ja eksamitulemustes). Humanitaaraineid suudavad õpetajad aga sellise kirega õpetada, et need muutuvad põnevaks ka reaalainete huviga inimestele. Mina näiteks avastasin endas kire ajaloo vastu tänu õp Lippuse ülipõhjalikule ja köitvale ajalookäsitlusele. Koolis juurdub ka igas valdkonnas kasulik harjumus teha tööd põhjalikult ja õigel ajal ning samuti õpetab lütseum väärtustama kunsti ja kultuuri.