Intervjueerisid Gabriela Turkin (XIIa) ja Mona Delisa Aruksaar (VIIb)

“Ma olin üks neist lastest, kes võttis raamatu kooli kaasa ja sõbrad pidid raamatu ära peitma, et ma nendega vahetunnis räägiksin,” räägib 12.a klassis õppiv Kristin Vain.

Kohtume Kristiniga novembrikuu viimasel päeval suure maja raamatukogus. Hoolimata väsitavast päevast ja vähestest unetundidest on Kristin nagu ikka särasilmne ja valmis innukalt meie küsimustele vastama. Just Kristin on aktiivse õpilasena korraldanud juba kolm aastat väikse maja õpilastele ettelugemise projekti, ta korraldas ka 2021. aasta luuleõhtu ning tegi eelmisel reedel oma kohtunikudebüüdi vaba lava žüriis. 

Mis on sinu juures erilist? Kuidas kirjeldaksid sind su sõbrad?

(Naerab) Ma arvan, et seda tuleks mu sõpradelt küsida. Üheks minu omaduseks on kindlasti positiivsus. Usun, et elus pole väga palju sellist, millega ei saaks hakkama.

Kuidas sai alguse sinu luulehuvi?

Lugemine ja raamatud on mulle alati meeldinud. Olin üks neist lastest, kes võttis raamatu kooli kaasa ja siis sõbrad pidid raamatu ära peitma, et ma nendega vahetunnis räägiksin. Ise hakkasin luuletusi kirjutama ja ka luulevihikut pidama põhikooli lõpus. Avalikult, suuremale publikule näitamiseks ma neid kuhugi üles pannud ei ole. Kirjutan veel lühemaid tekste, mida saab pidada – nagu sai just kirjanduse tunnis õpitud – lüroeepilisteks. Hästi suurt osa minu kirjanduslikus arengus on kindlasti mänginud just kirjanduse tunnid, eriti luule, mida me loeme. 

Minu kirjutamine tuleb vajadusest enda sees toimuv kuidagi välja elada; tihti on need asjad, millest ei tahagi kõva häälega rääkida. Ma ei kirjuta süstemaatiliselt, vaid siis, kui juhtub midagi minu elus või laiemalt ühiskonnas.

Kuidas sattusid eelmisel aastal luuleõhtut korraldama?

See oli mõnes mõttes juhuslik. Ma küll mõtlesin üle-eelmisel aastal, kui käisin viimasel Roberta Bühleri korraldatud luuleõhtul, et tahaksin seda ehk peale Roberta lõpetamist korraldada. Ometi ei võetud eelmisel aastal õpilasesinduses korraldamist eriti jutuks ja ma  ei teadnudki viimase hetkeni, kas hakkan sellega tegelema. Siis võttis minu ja minu klassiõe Liisa-Mariaga ühendust õpetaja Sinka ja küsis, kas tahaksime seda korraldada. Olin meelsasti nõus!

Mis oli luuleõhtu korraldamise juures sinu meelest kõige toredam?

Minu jaoks oli see esimene kord oma luulet ise ette lugeda. See oli alguses kohutavalt hirmus kogemus! Tore oli veel kõigi teiste õpilaste luule lugemine, kuna nägin, kui palju on lütseumis loovaid inimesi. See, kuidas luule mõjub inimestele, kes seda kuulavad… Ma arvan, et see oli kindlalt kõige meeliülendavam hetk.

Loomulikult oli väga tore kohtuda meid külastanud luuletaja Veronika Kivisillaga.

Mida sa arvad sellest, et tänapäeval loetakse peamiselt ingliskeelset kirjandust?

Muidugi aitab võõrkeeles lugemine paremini võõrkeelt omandada. Näiteks olen mina natuke prantsuse keeles lugenud ja see on väga kasulik olnud.

Inglise keeles lugemisest ei saa tänasel päeval üle ega ümber – näiteks laia maailma ülikooli minnes. Ma isiklikult ei ole selle vastu, aga tuleb leida tasakaal, lugedes kõrvale ka eestikeelset kirjandust, et ei tekiks mingeid anglitsisme, toortõlkeid ja et eestikeelse lause ehitus ei ununeks. Ka mina loen vahepeal inglise keeles, aga tuleb meeles pidada teadlikult eesti keeles lugemist. Rohkem tuleks lugeda ikka eesti kui inglise keeles!

Kes on sinu lemmikluuletajad?

Kindlasti Marie Under ja Kristiina Ehin. Just Kristiina Ehini luulekogud köitsid mind nooremana. Mulle meeldis väga Ehini eelmine luulekogu “Janu on kõigil üks”.

Kolmandana toon esile Karl Ristikivi, keda tuntakse küll peamiselt proosakirjanikuna ning kellel on ilmunud vaid üks luulekogu, “Inimese teekond”. Minu jaoks on just see luulekogu eriliselt terviklik ja luulekogudest on see mu lemmik.

Milline on sinu side eesti rahvakultuuriga?

Ma ütleks, et päris tugev. Käin Leesikates ning ühe aasta kuulusin Eesti Folkloorinõukogu noortekogusse. Siis jäi mul aega nii väheks, et pidin sealt kahjuks ära tulema. 

Just Leesikad on mulle palju juurde andnud, suurendanud armastust laulu ja muu pärimuse vastu. Leesikatega käime näiteks marti jooksmas.

Minu lemmikosa rahvakultuurist on käsitöö ja tants. Millegagi tegeled rohkem, millegagi vähem. Kui ühest otsast alustad, siis sind tõmmatakse sinna maailma sisse. See tundubki nii käivat.

Tegid oma gümnaasiumi praktiliseks tööks terve rahvarõivakomplekti. Kust selline mõte tuli ja kust sa sellised oskused omandasid?

Olen väga käsitöölembeline inimene. Põhikooli loovtööks kudusin kirivöö. Selle õppimiseks käisin käsitööliidu kursusel, kus kohtusin käsitöömeister Maret Lehisega. Kuna mul oli üks rahvarõivakomplekti komponent tehtud, siis tundus loomulik, et gümnaasiumi praktiliseks tööks teen terve komplekti.

Ma olen päris põhjalikult ette võtnud: seelikukanga kudusin ise, vöö tegin ka ise. (Naerab) Linast kangast pole ise teinud ja niite pole ka ise värvinud. Seelikukanga kudumiseks võtsin taas ühendust käsitöömeister Maret Lehisega. Tikkimise ja käiste õmblemise nõu saamiseks suhtlesin emaleesika Kadi Vingisaarega, kes on läbinud magistriõppe Viljandi Kultuuriakadeemias. 

Sinu esimese, 2020. aasta väikestele lütseumlastele ettelugemise ürituse teemaks oli just rahvakultuur. Kas sinu arvates on oluline alustada rahvakultuuriga tutvumist juba varasest lapsepõlvest?

Kindlasti. Kui sa oled sellega harjunud, siis see tundubki normaalne. Kui sa pole sellega väiksest peale kokku puutunud, siis tundub see algkooli lõpus ja põhikooli alguses vahepeal natuke igav. Selle vältimiseks peabki pärimuskultuuri väikestele rohkem propageerima.

Mis motiveerib sind väikestele üritust korraldama?

Sain sellest väga palju.

Rahvajuttude lugemiseks otsisin mina kui koordinaator materjali, skaneerisin selle, korrastasin ja jagasin ettelugejatele. See oli päris suur projekt ja üldiselt hea kogemus.

Kõige rohkem sain tagasi just emotsionaalselt. Väikestega kohtumine, nendega rääkimine ja see tunne, mis kohapeal tekib näiteks mingit pärimust jagades – nendega kohtumine on alati hell hetk.

Kui kaua oled tegelenud muusikaga ja kust sai alguse sinu huvi muusika vastu?

Ma ütleks, et mul on muusikaga täpselt samad lood, mis kirjandusega: olen laulnud nii kaua, kui mäletan. Olen 11 aastat (12. aasta läheb) kooris käinud ja neli aastat tagasi lõpetasin muusikakooli, kus sain seitse aastat muusikalist algharidust.

Oled väga palju reisinud. Kas tunned, et need reisid on avardanud ka sinu silmaringi?

Kindlasti, enne koroonat käisime perega igal vaheajal kuskil reisil. Sa näed, kuidas eri maailmajagudes on inimeste maailmavaade, elurütm ja kultuurilised väärtused väga erinevad. See aitab näha teisest perspektiivist kõike, mis maailmas toimub. Sa hakkad mõistma erinevate riikide poliitiliste otsuste tagamaid ja nägema nende vaatepunkti.

Oled teada-tuntud teesõber. Millist teed tuleks juua?

Kui oled haige, siis tuleb juua sellist huvitavat teed: valad mustsõstramoosile peale kuuma vett ja sööd pärast tee joomist magusa moosi tassipõhjast ära. 

Hommikuti meeldib mulle juua musta teed piima ja meega ja peale kooli kas piparmündi- või rohelist teed.

Milline on sinu jõulusoov lütseumi õpilastele?

Ma arvan, et lütseumi õpilastele võiks jõuludeks soovida hoolivust ja kainet mõistust. Seda öeldes mõtlen just ka praegustele vandalismiprobleemidele. Inimesed võiksid endalt südames rohkem küsida, kas nad peavad nii tegema.

Mida soovitad noorematele koolikaaslastele, kes soovivad koolielus sama tegusad olla kui sina?

Võimalused on selleks olemas. Õpilasesinduse koosseis on küll piiratud, aga kui tunned, et miski on eriliselt südamelähedane, näiteks luuletused või väikeste spordiüritused, siis saad üritusi organiseerida ka väljaspool õpilasesindust. Mina korraldasin oma esimese väikeste ürituse siis, kui ma ei kuulunud veel õpilasesindusse, aga suhtlesin huvijuhiga.

Õpilasesinduses on erilised fanatid, aga ka sinna kuulumata saab tegutseda, tuleb lihtsalt rääkida ja küsida. Kui tahad päriselt midagi teha, siis võimalused on olemas ja abikäsi on vaja!