Neljapäeval, 5. oktoobril tähistas lütseumi pere õpetajate päeva. Abituriendid astusid sel puhul ise õpetajate kingadesse ning proovisid, kuidas on harida väikeseid lütseumlasi. Õpetajad said aga päeva tähistada kringli ning kohviga ja ka nemad pidid tunnis korralikult kuulama, mida õppealajuhataja Mia Kastehein ja direktor Emily Ambros rääkisid.

Meediatoimetusel on õpetajatele veel viimane kingitus: portreelood meeldejäävatest õpetajatest!

Tatjana Trojanova

Autor: Polina Timofejeva

Tatjana, Tanja, Tanjuša. Õpetaja Trojanova nimi teeb kõikide lütseumlaste südame soojaks, isegi kui ainus asi, mida vene keeles öelda osatakse, on: “Извините, я не говорю по-русски.” Õpilased iseloomustavad vene keele õpetajat sõnaga “nunnu”. Õpetaja Trojanova on tõepoolest nunnu, kuid see ei takista tal родительный падеж’ i määramisel äärmiselt nõudlik olla ja kui dialoog pole pähe õpitud, on ta pettunud. Teda ei taha keegi alt vedada. Kui keegi lobiseb tunnis, koputab ta vastu lauda ja ütleb naeratusega: “Молодые люди!”

Tal on kastanikarva juuksed ja šokolaadivärvi silmad. Ta riietub väga elegantselt ja pigem tumedates toonides. 

Kas teadsite, et õpetaja Trojanova ei osanud reaalaineid, kuid valis gümnaasiumis reaalsuuna ja lõpetas kooli hõbemedaliga? Kindlasti olete kuulnud ka tema seiklustest Peterburis: Tanja ja sõbrannad oleksid pidanud õues ööbima, aga juhtumisi tuli neile vastu lahke mees musta autoga, kes tüdrukud hotelli viis. Õpetaja Trojanova tundi põimitud lood elust enesest panevad kõiki õpilasi väga tähelepanelikult kuulama ning tekitavad õpetaja ja õpilase vahele erilise sideme. Ilmselt seepärast on õpilased talle usaldanud ka väga-väga isiklikke asju. 

Õpetaja Trojanoval on imearmas tütar Olja, kes on ka tema Facebooki taustafotol. Ühel päeval oli õpetaja Trojanova telefoni tagaosa täis Barbie’ kleepse ning õpetaja pidi selgituseks mainima, et see on vallatu Olja kätetöö. Õpetaja vend elab jällegi Prantsusmaal.  

Õpetaja Trojanova on raamatuneelaja ja pärandas selle ka Oljale. Ta armastab vene keelt ja tema koostatud õpikud panevad tuhandeid Eesti õpilasi huvituma Dima Sidorovi eluga.

Tatjana Trojanova on lütseumi eriline õpetaja, kelle teadmisi ja töösse suhtumist hindavad õpilased väga. Tema jaoks ei ole olulised hinded, vaid õpilased. Õpetaja Trojanova vaatab õpilaste sisemusse ja hindab neid kui isiksusi. У учительницы Трояновы действительно большое сердце! 

Maris Sinka

Autor: Epp Oidsalu

Maris Sinka on erkpunase pea ning kavala naeratusega emakeeleõpetaja. Seesama naeratus võib olla nii kurjakuulutav kui ka armas. Nimelt, kui Sinka astub klassi kõrvuni suu ja säravate silmadega, saab õpilane aru, et õpetaja hiiglama paksus mapis on ootamas mõni mõnusalt mahlane analüüs. Igal küsimusel on vähemalt kolm alapunkti ning küsimus lõpeb käsuga “Põhjenda ja too näiteid!”. Samas, kui õpetaja naeratab hea vastuse peale või saadab väljaspool tundi õpilasele muheda muige, sulatab see ka kõige külmema südame. 

Kui Sinka parasjagu hiirvaikseks jäänud klassis altkulmu ei põrnitse, sest keegi ei oska arvamusküsimusele õigesti vastata, poetab ta siin-seal mõne kuldse killu. Tema huumor on tiba must ning peenemad keelenüansid võivad kaduma minna. Veel üks viis teda tüdinult ja täiest südamest ohkama panna on ingliskeelse kirjanduse lugemine. Iseenesestmõistetavalt peaks iga endast lugupidav eestlane emakeelse tõlke puudumisel kõigepealt raamatu eesti keelde tõlkima ning alles siis seda korralikult nautima.

Õpetaja Sinka on raamatuõgard. Maini talle ükskõik millist teost ning ta on seda lugenud või nipet-näpet sellest kuulnud või ampsanud. Veel on ta suur teatrifanaatik ja filmihunt. Iga nädal alustab ta vähemalt ühte tundi küsimusega “Kultuuriteateid?” ning kui ta ise äsja midagi suurepärast on kogenud, tuleb tal alati väga maias nägu pähe. Sinkat ei tule kaua otsida ei teatrist ega ka Viljandi folgi rahvamassist. Tema erk pea ja alati sobivate kõrvarõngastega vahvad kostüümid paistavad kaugele ära. 

Õpilastel on tavaliselt Sinkaga kahetised tunded. Pärast eriti toredat tundi arutatakse sõpradega, kui armas ja naljakas on õpetaja Sinka, kuid kui kodus eKool lahti tehakse ning sealt analüüs, kirjand, arvustus ning võib-olla üks eesti keele töö eest leitakse, kahaneb suur armastus. Kuni järgmise toreda tunnini. 

Ruth-Katrin Ravell

Autor: Stella Jänes

On kunstitund. On jõulueelne aeg, kuid õpetaja Ravell, üks lütseumi kurikuulsatest punapäistest õpetajatest, ei luba ikka jõulumuusikat kuulata. Kuidas üks inimene saab samal ajal vihata kapibaarasid ja jõule, ei suuda isegi prohvetid öelda. 

Tema õpetajakarjäär algas varakult, kui ta asendas enda õpetajaid, kui nood olid rivist väljas. Nüüd, enam kui 30 aastat hiljem, on ta iga teismelise tüdruku õudusunenägu. Terve öö oldi proovilappi kududes üleval, aga hinne eKoolis on ikka 3. Vähemalt ei pea seekord uuesti tegema. Näiliselt on ta igav ja kuri, kuid see on vaid mask, et lapsed tööõpetuses ikka kaasa teeks. Maski taga on peidus sellised asjad, mida keegi ei usuks, isegi kui neist kuulujutud tekiks. “Euphoria”, Tinder, konnast võtmehoidja – ei, mitte keegi ei usuks.

Ruth-Katrin Ravell – must riietus, erksad aktsendid, suured ehted – vaid vähesed kannavad seda kõike välja. Ükski õpilane ei suuda teda ette kujutada heledates lillelistes riietes, kuid oma looduslikus keskkonnas, Abruka saarel näeb ta välja just selline, tähistades õpilastevaba suve. Vein, Marge püütud kala, päike ja maaelu – just nii saab hoida Ravelli õnnelikuna. Stressiperioodil, hirmsal kooliajal,  tuleb appi võtta tuletõrjujate kalender ja must huumor, et meel püsiks muhe ning õpilased ikka mõne viie ka saaks. Vahel jääb mulje, et hinded tulevad otse jumala(te)lt ja sibüllist õpetaja viib tahtmise lihtsalt täide. 

Anu Oks

Autor: Kaur Säärits

Varasuvine päike kõrvetab laste juba niigi läbipõlenud päid – suvevaheajani on jäänud vaid loetud päevad. Klassiaknast sisse kiigates on võimalik hämmastava täpsusega aimata, mille ümber õpilaste mõtted keerlevad. Mõni unistab lõunamaareisist, aga teine pisut romantilisemast suvest, mil saab kaks ja pool kuud veeta üheainsa inimesega ning augustis üksteise elust jäädavalt kaduda, et siis järgmine suvi kellegi teisega sama protsessi korrata. Mõni mõtleb bioloogia järeltööle, millest oleneb kogu tema edasine haridustee, kuid tema pinginaaber arutleb hoopis endamisi, mis nurga all tuleks õunasüdant visata, et see kõrvalepõigeteta prügikasti maanduks. Mõni loeb, kuulab muusikat või magab. Ja siis on veel need, kes päriselt kuulavad neid lõputa näivaid interrogatiivpronoomeneid, konjunktsioone ja adjektiive, mille vahele on segatud mõned matemaatilised terminid ja näpunäited Canis familiaris’ te (koerte) kasvatamise kohta. Tõsi, sellele õpetajale meeldib rääkida, aga õpetaja peabki palju rääkima, sest 45 vaikides koos viibitud minutit ei oma matemaatiliselt arendavat mõju. Lisaks logaritmi mõiste definitsioonile võib jutust kinni püüda, millal väljub järgmine Keila rong, kuidas vastutustundlikult loteriid mängida ning miks Pedigree Dentastix on parim hambakivieemaldi. 

Keegi jäi vist telefoniga vahele, sest juba tormab õpetaja, kuldsete kiharate lehvimise intensiivsus kiiruse kasvuga võrdelises seoses, tagapingi poole. “Võta oma sada asja ja udivek!” Selle kasvatamata mürakaru tõttu jääb klassil teada saamata, millise vägiteo õpetaja üle-eelmise klassi Olle tööõpetuse tunnis korda saatis. Vahepeal on šikis ülikonnas poiss tahvlil ülesandega ühele poole saanud – jooksev lint võib jätkuda, nagu öeldakse. Ülikondadest rääkides – selles klassis käivad kõik poisid märgatavalt elegantsemalt riides kui mujal – mingi iva peab õpetaja rohkes jutus ikka olema.

Hääl kõrgeneb taas – tahvlilapid on õpetaja esmaste kalkulatsioonide põhjal juba kolm nädalat märjutamata. Karistuseks peavad kaks mürsikut kooliaasta lõpuni korrapidajatena jätkama. Neid see ei morjenda, sest nad teavad sekundi pealt, kui vähe kooliaasta lõpuni on jäänud. 

“Ja ongi tänaseks kõik, head päeva, lapsed!” hüüab õpetaja väljudes ning samal ajal tuld kustutades. Kuna aga tänu suvisele rohkele valgusele tuled ei põle, paneb ta need kogemata hoopis põlema. Õpilased suunduvad vahetundi nautlema: kes nurgapoodi, kes sööklasse maksakastet degusteerima, kes võimlasse, avastamaks, et tunnivälist kasutust see enam ei leia.