Kirjutas Maria Paavel (IXb). Toimetas Gabriela Turkin (XIa)

Nii tsiteeris 24. veebruari varahommikul EELK peapiiskopp Urmas Viilma kirjanik Viivi Luike.

Kaks nädalat tagasi ajalootunnis II maailmasõda õppides olin jahmunud. Õpetaja Raali sõnad, et ajalugu kordub uuesti ja tollane Poola okupeerimine sarnaneb suuresti praeguse olukorraga Ukrainas, näisid sel hetkel peaaegu ilmvõimatu paralleelina. Praegu, 2022. aastal vabas ja demokraatlikus Eestis elades ei tulnud mulle pähegi mõte, et võin varsti kogu maailmas kahelda. Meie pidime olema ju põlvkond, kes ei pea ealeski sõja pärast muretsema. Põlvkond, kes saab rahulikult keskenduda õpingutele, mõelda tulevikule ja elada vabas maailmas. Meil pidi olema rahulik elu, kus saame keskenduda oma unistuste täitmisele.

24. veebruari varahommikul ärgates oli kogu maailm muutunud. Kui lipuheiskamisele sõitsin, mängisid raadios kella seitsmesed uudised, mis keskendusid mõistagi Ukrainale. Silmist langes pisar, meie siin peame pidu ja nemad seal… Eesti Vabariigi sünnipäev on alati olnud ainult päev Eestile, aga meie riigi 104. sünnipäev on eelkõige päev Ukrainale. Juba varajastel hommikutundidel Eesti lippu heisates kõlas kuhjaga toetussõnu Ukrainale, kannatanu pärast valutasid südant peaaegu kõik Kuberneri aias viibinud eestlased. Kooli teejoomisele jõudes ei olnud mul peotuju, arvan, et seda polnud tegelikult kellelegi. Pidulikkus tundus pealiskaudne, iga vestlus liiga rõhutud. 

Keskpäeval istusin oma isaga vanalinna kohvikus. Ükski jututeema peale Ukraina ei tundunud õige. Istusime seal kaks tundi. Kogu aeg olid telefonis lahti uudised, kõik kohvikus istujad elasid ja hingasid Ukrainale. Mulle ei mahu see lihtsalt pähe. See pole võimalik. Kuidas saab üks suurriik teha midagi nii jõhkrat enda naabrile? Kas tõesti pole me ühiskonnana pärast II maailmasõda edasi arenenud? Saan aru, et Venemaad hirmutab mõte sellest, et kunagi neile nii ustav Ukraina on nüüd astumas jõulisi samme saamaks NATO liikmeks. Venemaa tahab tõenäoliselt katsuda ka piire, kas NATO on nii üksmeelne, kui nad on väitnud. Ukrainas NATO sõjategevust ei alusta, aga mis siis, kui järgmised on Balti riigid? Kogu läänemaailm on ahastuses, keegi ei osanud midagi sellist oodata. Elame ometigi 21. sajandi kolmandal kümnendil, mitte vanas Vene keisririigis.

“Kuidagi tühi tunne on,” ütles minu alati vankumatult rahulik isa hiljem vanalinnas jalutades. Mul on ka. Aga praegu ei ole aeg selleks, et kahelda või karta. Ukraina vajab meid ja sama palju vajab meid ka Eesti. Veel rohkem vajab meid kõiki kogu maailm. Peame hoolima ja lootma, ootama ja jälgima, aga mis kõige tähtsam – peame uskuma. Peame astuma kogu maailma, kogu Euroopa, kogu Eesti ja kogu lütseumiga vastu vägivallale ja hoidma demokraatiat. Julgelt ja ühtselt, kindlameelselt ja tasakaalukalt.Demokraatia, iseseisvus, inimõigused, vabadus, sallivus ja ligimesearmastus on kõik imekaunid sõnad. Ma loodan kogu hingest, et need ei jää kõigest sõnadeks.