Anni Sooman (XIa)
Minu eesmärk gümnaasiumi jõule korraldades oli, et igaüheni jõuaks kübeke jõulutunnet. Seda õiget ja head jõulutunnet, mis paneb uskuma, et vähemalt sellel hetkel on kõik hästi. Mis paneb kuidagi maagiliselt märkama, et ümber on inimesed, kes tahavad head ning kes on kõik osake meie kooliteest. Mis tekitab väikest elevust ja ootusärevust. Mis paneb meenutama ja isegi kerge nukrusega igatsema kõike, mis on olnud. Seda jõulutunnet, mis on aegade jooksul inimesi kokku toonud. Ma tahtsin ka gümnaasiumi selle tundega kokku tuua.
Asusime korraldustiimiga nuputama, mis võiks tekitada seda tunnet ning just igatsuse ja nostalgia, aga ka elevuse jaoks oli gümnaasiumiülene päkapiku mängimine mõte, mis jõudis teostuseni. Hing natuke värises, et mis siis, kui keegi ei vaevu kaasa tegema ja mõni jääb täiesti ilma, kuid lõpuks õnnestus see ettevõtmine siiski hästi. Gümnaasium, kus täiskasvanuiga ei ole enam üldse kaugel, võib kohati tekitada ärevust ja hirmu tuleviku ees. Mõtlesime lennuga, et jõulud on aeg, kus võib sellest mõttest korraks lahti lasta ja natuke lapsikult igal esmaspäeval elevusega oma telefonitaskusse piiluda. Ma usun, et kõigil oli tore koolinädala alguses väike šokolaad saada, aga ma loodan, et selle ettevõtmise suurem väärtus väljendus selles tundes, mis tekkis, kui esmaspäeva hommikul sai tõdeda, et keegi koolikaaslane on sinu peale mõelnud ja sulle väikese üllatuse teinud. Kuulsin ka oma klassis esmaspäevahommikuse topeltmatemaatika eel lauset “vähemalt mul käisid päkapikud” ja ma loodan, et see tegi muidu pimeda detsembri kogu gümnaasiumi jaoks natuke helgemaks.
Foto: Margaret Pärli (XIb)
Kui hakkasime jõulupeo tegevuste peale mõtlema, proovisime ennekõike ühtsuse ja teineteise märkamise peale mõelda. Et seda esile tuua, otsustasime kõigepealt väikese muutuse kasuks. Traditsioonilise jõuluvideo ülesande asemel andsime klassidele vabad käed ning palusime lihtsalt ühest tuntud muinasjutust inspireerudes ja üht armastatud õpetajat kaasates miskit toredat luua. See muutus tasus end ära, sest jõulupeo esimene osa, kus klassid enda šedöövreid esitasid, oli mitmekesine ja kaasahaarav. Saime näha vahvaid näidendeid, võimsat koreograafiat, lõbusaid videoid ja lausa kabareed. Iga etteastega kaasnes naeru, hämmastust, üllatust ja imetlust ning selle eest tänab korraldustiim südamest kõiki gümnaasiumiklasse.
Teise uue ideena jõulupeol otsustasime katsetada seltskonnatantse. Koostantsimine on ühendav ja tugeva energiaga tegevus, millele olid gümnaasiumi kokku toomiseks kõrged ootused. Ja need ootused said täidetud. Et tantsude ajal oli korraldusliku poole pealt palju teha, jäin ise kõrvaltvaataja rolli, aga kui vahepeal tantsijaid seirasin, nägin pea kõigi silmis sära. Hiljem kuulsin ka pidulistelt, et koos tantsida oligi päriselt tore ja lõbus ning see ühtne energia, mis lütseumi aulas sel ajal valitses, pani kohe vägisi naeratama. Siinkohal ka suur tänu Mari Tiislerile (XIb), kes kõigile tantsud kerge vaevaga selgeks õpetas.
Ma südamest loodan, et gümnaasium ja õpetajad jäid peoga rahule. Saime selle õhtuga teineteisele möödunud aasta eest tänu avaldada ja enne uue aasta uut hoogu veel kõik koos üksteise seltskonnast rõõmu tunda. XLVI lend kummardab ja tänab ning soovib kõigile imekauneid ja jõulutunnet täis pühi!
Foto: Sten Schryer (XIa)