Oooh l’Amour! – partie deux

February 16, 2012
Kristofer Turmen

Tere jälle! Siin on lubatud jätk valentinipäeva seebiooperile…(kui te pole esimest osa lugenud, siis Postituste all peaks ta vägagi olemas olema.

>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed. 
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<< 

Vaen, valu, vaikus
  Toibunud esialgsest šokist, mida Patrickus tekitas Michelle’i äkitsene lahkumine ning seisnud tardunult mõnda aega samas kohas, otsustas pariislane naasta koju, et seal elu üle pisut järele mõelda – kodus on ju ometi märksa raskem nii häbiväärsetesse olukordadesse sattuda. Mõtlemine ei võtnud tal kaua aega, sest ilmselgelt oli vaja see tüli lõpetada. 
  Möödus nädal, mille kestel käis Patrick korduvalt kohviku juures, Champs-Élyséel ja muude huviobjektide läheduses, kus Michelle võis tema arust olla. Peaaegu oleks nooruk alla andnud, kuid kaheksandal otsingupäeval nägi ta neiut seismas tõsisena paduvihmas Täheväljakul. Veel viimane hingetõmme ja mees lähenes… “Michelle..” Tüdruk pööras pea ja näis otsekohe heldivat – seda võis eeldada põselt alla veerevast pisarast. Sõnu polnud siin olukorras vaja, pariislane langes põlvili niiskele asfaldile, haaras tüdruku käed, surus huuled neile, ja Michelle andestas – ka teda oli see nädalane isolatsioon piinanud. Vaid suured raskused suudavad veel rohkem lähendada nii armunud inimesi.
   Käsikäes kõndisid noored vaikides elamu juurde, kus preili korterit üüris. Ikka veel sõnatus olukorras surus tüdruk huuled täielikult poisiliku ilmega mehe põsele ja nad eraldusid. Kõik oli hästi.

Idüll

   Vaikus oli parandanud kõik haavad ning katnud need mitmekordse kaitsekihiga – mitte miski ei saanud enam noori armunuid lahutada. Iga vaba hetke pühendasid nad teineteisele, et nautida iga momenti elust, mis on inimestel nii ebakindel ja lühike. Sellises idüllis möödusid päevad, järgnesid kuud ning õnn vaid kasvas.
   Patricku meeled vallutasid põnevad mõtted.. tal ei olnud mingit kavatsust lasta Michelle’l tema elust kaduda, selline armastus oli talle vägagi meelepärane, seega milleks hävitada midagi nii ilusat? Päeval-ööl suutis pariislane mõelda vaid oma armsamale ning viimasel ajal lisandusid ka mõtted abielust. Eales varem polnud ta milleski nii kindel olnud, niisiis oli vaja teha mõned korraldused. 
   Nooruk arvestas kindla jah-iga, seega jooksis esimese asjana lähimasse kirikusse ja leidis parimas eas karuse Itaalia preestri Emilio. Mees oli vaimustunud palvest viia läbi pulmad, nõustus suisa tasuta tegema. Järgmiseks tuli leida parim keskkond ettepaneku tegemiseks – Patrick otsustas, et esimese kohtumise paik Champs-Élyséel oleks kõige õigem variant. Tuhninud natuke oma telefoniraamatutes, leidis pariislane ka muusikutest sõbrad üles ning palus neid mängima ettepaneku ajal.
   Teinud esialgsed korraldused, oli jäänud vaid sõrmuse ostmine. Enne Michelle’ga kohtumist oleks Patrick kindlasti mõelnud, et sõrmus on vaid nipsasjake ning loeb vaid põhimõte mitte ehte hind, kuid nüüd oli arvamusel, et mitte miski pole liiga kallis tema armsama nimel, mistõttu asus mees retkele – tuli leida parim juveliir linnas ja paluda temalt erikujundusega sõrmust. Taas pidi Patrick uurima oma märkmikku, et leida sõpru, kellel võib olla tuttavat ehtemeistrit. Saanud vajaliku info, tormas nooruk kohe väidetavalt parima meistri juurde ning nõudis temalt midagi, mida mees varem üritanud ei olnud….

_____________________________________

Ma olen nüüd väsinud, otsustasin teksti hoopis kolmeks jagada.
-Patrick