Kõik
algas alagrupiga, kus legendid seisid silmitsi Nõmme Gümnaasiumi ja
Ühisgümnaasiumiga. Nii palavat sügisilma ei meenugi. Isegi kõige
lühemate pükstega mängijal hakkas säärtel higi voolama. Esimene
mäng kulges veidi närviliselt, nagu arvatud. Meeskonnast oli
varasema vigastuse tõttu eemal Anti Karumaa, ta täitis esimesel
mängupäeval treeneri ülesannet. Tähtsatel hetkedel tegi
väravavaht Sander Reila (lendav legend) suuri tegusid ja mäng
lõppes viigiga 0:0. Teises mängus mindi julgemalt peale ning ehk
liigne tormakus oli põhjuseks, miks jäädi 0:1 kaotusseisu. Sellele
vaatamata ei andnud legendid alla. Tõsi, Madis Suurojale (kiire
legend) näidati kollast kaarti, kuid mees võitles vapralt lõpuni.
Karl-Martin Karnö (ühejalgne legend) purustas oma parema jala
sidemed, et hoida kaitse kindlana. Mait Uusmäe (väike verine
legend) jäi kolme mehe vahele ja vigastas oma kätt. Verise legendi
käe verejooks peatati taskuräti ja kleeplindiga (esmaabikohver oli
koju ununenud). Seejuures oli suureks abiks meie endine koolikaaslane
ja põhikooli jalgpallimeeskonna staar, kuid nüüd Ühisgümnaasiumi
ridadesse kuuluv Rainer-Aaron Plaks. Randin Rande (kõige rohkem üks
ühe vastu olukordi võitnud legend) ja Jan-Morten Mõistuse
(tähtsate väravate löömise legend) koostööl sündis värav, mis
saatis legendid kahe viigiga (0:0 ja 1:1) järgmisesse ringi.

Vahegrupis
kohtusid legendid VHK ja Õismäe Gümnaasiumiga. Meeskonnaga
liitusid Anti Karumaa (kaljukindel kaitselegend), Jan Kokla (kõige
rohkem väravaid löönud legend) ning Oliver Püvi (valge peaga
legend). Legendide hulgast pidi lahkuma ühejalgne legend, sest
kipsiga ei saa ju mängida. Legendid hakkasid endas leidma kindlust
ning nahkkera veeretati mängleva kergusega. Esimene mäng oli
VHK’ga, kes oli eelmisel aastal suurepäraselt esinenud ning seega
olid kõigi mängijad üdini keskendunud. Oli selge, et kergeid mänge
enam tulla ei saa. Vägagi kindlalt mängujoonisest kinni pidanud
meeskond suutis üle kavaldada VHK mängijad ning lõppskoor 1:0
tähendas seda, et poolfinaali saamiseks oli tarvis mängida Õismäe
Gümnaasiumiga vähemalt viiki. Suurepärast mängu näidati ka
teises mängus ning kuigi lubati endale värav lüüa, siis suudeti
mäng enda kasuks pöörata ning võideti 2:1. Legendid näitasid
imelist mängu ja Jan Kokla väravad saatsid meid kahe võiduga edasi
poolfinaali.

Poolfinaali
jõudmine oli legendide jaoks juba üsna suur saavutus. Siiani
võitmatud olnud legendid loositi kokku Arte Gümnaasiumi ja 32.
kooliga. Arte Gümnaasiumi mängu ootusärevus oli suur, sest on ju
tegu siiski teadatuntud jalgpallikallakuga kooliga, kus võistkond on
tulvil suurepäraseid mängijaid. Motiveeritud ja distsiplineeritud
legendid astusid vapralt vastu Mustamäe hiidudele. Mängus Artega
näitasid Samuel Kanarbik (kõige motiveeritum legend) ja Martin
Uibolaid (väsimatu legend) koos kõikide teiste legendidega
enneolematult kaunist mängu. Kaitses mängiti väga
distsiplineeritult ning vägevate vastastega suudeti mängida kui
võrdne võrdsega. Igal legendil kajas mõtetes lugu Taavetist ja
Koljatist, sest sel mängul olid legendid Taavetid ja Arte mängijad
Koljatid. Mäng kulges oodatult Arte pideva pressinguga, kuid
legendide kaitse ei murdunud ning mäng oli täielikult kontrolli
all. Õnnetuseks aga jäi ühel rünnakul märkamatuks üks Arte
ründaja ning seda võimalust mees raisku ei lasknud. Mäng lõppes
seisuga 0:1 ning seekord pidid Taavetid vastastele alla vanduma.
Sellele vaatamata oli tegu Lütseumi legendide parima mängu ja
vapraima võitlusega. Järgmiseks mänguks oli kõigile selge:
finaali jõudmiseks tuleb võita. 32. keskkooli vastu mindigi suure
pressingu ja innuga. Võideldi visalt, ent vastaste väravavõrk ei
tahtnud kuidagi sahiseda. Suurepäraselt paistis kaitsetöös silma
Richard Nõmm (noorim legend). Legendide mäng muutus tasapisi
rabedaks ning lootus hakkas kustuma. Otsustav ja tähtis värav oli
vaja lüüa ja sellega sai hakkama ei keegi muu kui Jan-Morten
Mõistus, kes lõi täpse löögiga palli tagapostist sisse ja saatis
Lütseumi legendid finaali. 1:0 võit ja ajalugu oligi tehtud.

Finaali
pääsemine oli legendide jaoks juba väga suur saavutus. Meie kirju
meeskond, mida olid tabanud vigastused, haigused ja muud hädad, oli
jõudnud Tallinna kuue parema sekka. Turniiri vältel kehtis reegel,
et kui turniiri mingis varsemas faasis oldi vastasega kohtunud, siis
enam omavahel ei mängitud, vaid eelnevalt mängitud mängu tulemus
võeti kaasa. Seetõttu ei mänginud legendid uuesti Artega, vaid
võeti poolfinaalist kaasa 0:1 kaotus. Finaalis olid vastasteks GAG,
Lilleküla Gümnaasium, Reaalkool ja Kadrioru Saksa Gümnaasium.
Esimesena mängiti Kadrioru Saksa Gümnaasiumiga. Saksa poisid
näitasid visa mängu ning legendide ponnistustele vaatamata tuli
vastu võtta napp 1:2 kaotus. Legendide ainsa värava eest hoolitses
taas Jan Kokla. Puhata aga ei saanud, sest kohe pärast mängu ootas
uus vastane – Reaalkool. Nimekate mängijatega Reaalkool tundus
paberi peal justkui tugevam vastane olevat kui eelnev, kuid mäng
kujunes tõeliseks thrilleriks ning ka seekord ei soosinud õnn
legende. Taas üheväravaline 0:1 kaotus ning mindi vastu järgmistele
vastastele.

Enne
järgmiseid mänge säilis veel võimalus saada poodiumikohale ning
legendid ootasid põnevusega uusi vastaseid. Lilleküla Gümnaasiumi
vastu mindi mängima vaatamata eelnevatele kaotustele meeldivas
meeleolus ning hea meeskonnatöö tulemusel võideti esimene poolaeg
1:0. Värava autoriks Randin Rande. Kõik justkui hakkas liikuma
paremuse poole. Kahjuks oli aga jalgpallijumalal teised plaanid ning
teisel poolajal lõi Lilleküla 4 vastuseta väravat – lõppskooriks
1:4. Legendid purustati armutu julmusega, kuid vigadest tuli õppida,
mäng unustada ning minna vastu viimasele vastasele, kelleks oli GAG.
Rampväsinud ja kaotustest räsitud legendid mängisid 5. koha peale
ja tingimused olid lihtsad – 5. koha saamiseks tuli mäng võita,
muud valikut ei olnud. Mängu esimesed minutid kulgesid üsna
kindlalt ning suudeti tekitada ka ohtlikke olukordi vastaste värava
all. Surve kandis vilja ning Randin Rande viis legendid 1:0 juhtima.
Mäng kulges edasi kindla plaani järgi, kuid sellele vaatamata ei
suudetud GAG’i ründajaid kuival hoida. Järgnes 3 väravat
vastaste poolt, mis surus legendide motivatsiooni täiesti olematuks.
Siiski suudeti leida veel jõudu ja lisada omalt poolt üks värav,
kuid sellest ei piisanud ning turniir lõpetati väärika võitluse
ja 2:3 kaotusega. Teise värava lõi Jan Kokla. Viimasele mängule
lisas vürtsi ka seik, mil Karl-Johannes Kalma (enneolematu legend)
oli piisavalt julge, et asuda Sander Reila asemel väravaraamide
vahele, sest viimane oli õnnetult vigastada saanud.

Sellega
olidki mängud läbi. Turniiri alguses 4 mängu võitmatuna püsinud
legendid pidid vastu võtma mitu kaotust järjest. Väsimust oli
tunda juba poolfinaalis, sest sinna jõudes oldi ennast juba niigi
mitmekordselt ületanud. Kõigile raskustele vaatamata mängidi
südilt, vapralt, ennastsalgavalt ning eelkõige väärikalt viimse
sekundini.

Kooli
esindada on au ning legendid andsid endast väljakul kõik, mis neil
anda oli, et hoida oma kooli lipp kõrgel. Fenomenaalne meeskonnavaim
ja üksteise abistamine olidki peamised faktorid, tänu millele
suudeti saavutada Lütseumi läbi aegade parim tulemus
gümnaasiumiastme koolidevahelistel jalgpallivõistlustel.

– Richard Nõmm (X B), Anti Karumaa (XII B)