Kirjutas Maria Paavel (Xb)

Sel aastal oleme innukalt taaselustanud G5 koolide (Tallinna Reaalkooli, Tallinna Inglise Kolledži, Tallinna 21. Kooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Tallinna Prantsuse Lütseumi) koostööd. Toimunud on tutvumisõhtu ja -pidu, ühine luuleōhtu ning tulemas on ka õpilasvahetus, spordipäev ja muud põnevat. Reedel käisingi Tallinna Reaalkoolis G5 luuleõhtul.

Reeded on üldjoontes meeldivad päevad, aga nüüd, teise poolaasta tunniplaani järgi on minu klassil reedel eeltund ja esimene tund kehaline kasvatus. Ma olen väga löödud. Peale koolipäeva (mille esimesed kaks tundi on olnud kehalised ja viimases tunnis on toimunud vene keele kontrolltöö!), koori ja matemaatika eratundi ma kahjuks väga ergas ei olnud. Aga võimalus G5 koolide luulehingi kohata ei küsinud, kui väsinud ma olen või kuidas ma ennast tunnen. Võtsin oma koolikoti, kehalise koti ja arvutikoti ning asusin vaevarikkale teele, sihiks Reaalkooli aula.

Õnneks on olemas G5 ja õnneks annab see võimaluse tungivalt paluda REKi presidenti Sten Martin Kabritsat, et ta mulle uksele vastu tuleks. Sten viis mu kõigepealt garderoobi ja siis peaaegu jooksuga paar korrust ülespoole hämarasse koridori. Selles koridoris pidasime G5 luuleõhtut. Kõik tuled olid kustutatud, vaid mõned üksikud valgusvihud olid suunatud õhtujuhtidele. Saali sisse astudes püüdis kohe pilku lauake, kust sai endale meelepärase tee valada ning ka kommi kaasa haarata. Üle saali paiknesid väikesed ümmargused lauad koos toolidega, laudadel laudlinad ja laudlinadel elusa tulega küünlad! See kõik lõi imehubase atmosfääri, aga ma hoidsin terve õhtu hinge kinni, et Reaalkool põlema ei läheks…

Õhtut juhtisid Karl-Erich Sooaru (TIK) ja Ellen Roper (Reaalkool). Karl ja Ellen mõjusid väga kenasti, küsisid luuletajatelt loomingu kohta kommentaare ning arutlesid veidi ka ise kuuldu üle. Esinejaid oli päris palju, kindlasti üle kümne. Peamiseks teemaks jäi vist ikkagi armastus, aga me olemegi noored ja millest me siis veel kirjutama peaksime kui mitte armastusest! Heast õhtust ei puudu muidugi ka muusika – Emma Margaret Vaserik esitas tundeküllase pala klaveril ja  Hendrik Lantin hurmas meid kitarrimänguga. Kuigi lütseumist seekord ühtegi luuletajat üles ei astunud, siis olen kindel, et järgmisel aastal oleme kenasti esindatud. Ning publiku seas oli meie väike, aga hingelt suur kool vägagi kohal.

Ma julgustan kõiki G5 üritustel käima. Leitud sõbrad ja (nendega) koos kogetu võiks ju olla kooliaja tuum. Sedalaadi üritused on selleks parim võimalik viis!