Rahel Kard (prantsuse keele õpetaja)

Lõunapoolkeral asuv Réunioni saar on Prantsusmaa üks ülemerepiirkondi. Väiksel Eesti prantsuse keele õpetajatest koosneval seltskonnal oli tänu Erasmus+ projektile veebruari teises pooles võimalik sealset koolielu vaatlemas käia. Täpsemalt veetsime poolteist nädalat Euroopa Liidu kõige lõunapoolsema linna Saint Josephi külje all asuvas Vincendo lütseumis. 

Nagu teada, tähendab Prantsusmaal lütseum gümnaasiumiastet, suuruse poolest sarnanes kool aga meie lütseumiga: kokku umbes 700 õpilast. Vincendo lütseumi eripäraks võib pidada seda, et seal on lisaks üldhariduse suunale ka kutsehariduse suund, kus küll õpib ainult 50 õpilast. Koolis on võimalik valida ka n-ö tsirkuse suund, kus keskendutakse õpilaste füüsiliste ja loominguliste oskuste arendamisele, kuid õpilastega rääkides selgus, et see pole väga populaarne, sest eeldab väga head kehalist vormi ja on seetõttu raske. 

Saaremaa suurune Réunion on osa Prantsusmaast, kuid oma geograafilisest asukohast ja kultuurilisest taustast tulenevalt on seal emamaaga võrreldes siiski mõned erinevused. 

Kõige olulisemaks võib pidada keelelist eripära. Koolis toimub õpe prantsuse keeles, kuid omavahel suheldes ja kodus kasutavad nii noored kui vanad pigem kreooli keelt. Kreooli keel on segakeel, mis on tekkinud erinevate keelte kokkupuutel ja segunemisel. Tavaliselt areneb kreooli keel piirkondades, kus erinevatest kultuuridest ja keelegruppidest pärit inimesed elavad koos ja suhtlevad omavahel. Réunioni saarel räägitav kreooli keel on segu prantsuse, india, portugali, malagassi (kõneldakse Madagaskaril) ja teistest Aafrika keeltest. 

Külastatud tundides jäigi silma, et õpilaste prantsuse keel oli tunnis omavahel ja õpetajaga suheldes tempo mõttes pisut aeglasem kui Mandri-Prantsusmaal. Samas oli nende artikulatsioon selge ja kõrvalt kuulates kergesti mõistetav. Vahetundides oli võimalus kuulda, kuidas noored omavahel kreooli keeles suhtlesid ja olgugi et laias laastus oli ka see prantsuse keele oskajale arusaadav, oli sõnu, mille tähendus jäi arusaamatuks. Mõnes tunnis avanes meil võimalus uudistada õpilaste kirjalikke töid ja kõige rohkem üllatas see, et õigekeel oli sageli vigane. Samas on see ju mõistev, sest prantsuse keel pole nende esimene keel.

Réunion asub lõunapoolkeral, mis tähendab, et meie külastuse ajal oli seal suvi ja troopilises kliimas on see kuum ning niiske. Päeval oli keskmiselt 30 kraadi sooja, seda isegi pilves ja tuulise ilmaga. Koolis toimus õppetöö aga tavapäraselt, seal ollakse ju sellega harjunud, sest ka “talvel” on sooja üle 20 kraadi. Vincendo lütseumi hoone enamikes klassides puudus kliimaseade, tunnid toimusid lahtiste uste ja akendega ruumides. Oli näha, et koolihoone ehitamisel oli kliimaga arvestatud, sest koridorid avanesid avatud sisehoovi. Vahetunnis oli õpilastel võimalus varju otsida samuti õues asuvatel istumisaladel ning kooli aed-pargis. Kuna tegu on Prantsusmaaga, siis jaguneb ka õppeaasta laias laastus samamoodi, ainsaks vaheks see, et suve- ja talvevaheaeg on oma nimed vahetanud. 

Õpilased, kellega kokku puutusime, olid väga abivalmid ja sõbralikud. Noored on oma kodusaare patrioodid ja kavatsevad ka tuleviku Réunioniga siduda. Peamise põhjusena toodi välja soodne kliima ja rahulikum elutempo. Oli ka neid, kes tunnistasid, et edasiõppimiseks valitud eriala tõttu peab vähemalt mõneks ajaks mujale minema, kuid hiljem plaanitakse naasta. Õpetajatesse suhtusid õpilased lugupidavalt ja tunnis valitses töömeeleolu. Õpetajate sõnul on kõige suuremaks probleemiks puudumised. Kui meie oleme harjunud, et puudumise põhjuse märgib vanem hommikul E-kooli, siis seal käib teavitamine telefoni teel. Koolipäev hakkab 7.30 ja lõppeb olenevalt päevast ja õpilasest pärast kella 17.00. Tunnid on 55 minuti pikkused, vahetunnid sama pikad kui meil, välja arvatud tunniajane söögipaus. Kooli söökla asub eraldi majas ja sarnaselt meile on õpilasi, kes eelistavad süüa kaasavõetud toitu. Pikemat lõunapausi kasutati ka uinakuks kooli pargis pingil või palmi all. Eraldi oli olemas mängude saal, kus muuhulgas oli võimalus pinksi mängida, kuid see oli väikese tasu eest ja meie sealoldud aja jooksul ma seal kedagi ei näinud. Juba mõnda aega pole Vincendo õpilastel paberköites õpikuid ja töövihikuid, sest need on kättesaadavad digitaalselt. Ometi nägime tundides, et õpetajad jagasid töölehti ja konspekte paberil, samuti olid kõigil õpilastel kaustad ja A4 formaadis vihikud, mis tundusid kõigil laitmatus korras olevat. Kuna tegu oli gümnaasiumiastmega ja õpilased peavad Prantsusmaal keskharidust tõendava dokumendi saamiseks sooritama lõpueksamid, rõhutati paljudes tundides, mida ja kuidas peab eksamil teadma ning tegema. Klassid olid pigem väikesed, kõige suurem kooslus, mida nägime oli 27 õpilast. Väikestes gruppides oli õpetajatel võimalik anda tunni jooksul personaalset tagasisidet ja see võimaldas kaasata kõiki õpilasi. 

Kõigil õpetajatel, aga miks mitte ka õpilastel, peaks olema võimalus aeg-ajalt teisi koole külastamas käia. Lisaks kõigele uuele, mida nähakse ja kogetakse, annab see võimaluse ka oma kooli väärtusi selgemini mõista ning hinnata. Olen tänulik Eesti Prantsuse Keele Õpetajate Seltsile ja Erasmus+ programmile, kelle abil Réunionil asuva Vincendo lütseumi külastus toimus.