Kirjutas Kätriin Arumetsa (XIb)
Kes meist poleks kuulnud Barcelonast? Maagiline linn, kus saksofonimuusika põimub türkiissinise mere kaldal kirgliku flamenkotantsuga. Nüüd tutvustangi seda mitmepalgelist metropoli teismelise tüdruku pilgu läbi.
Kataloonia pealinn paistab silma hiilgava arhitektuuri poolest. Suur osa linnast on ehitatud juugendstiilis – selle eest saame tänada suurepärast arhitekti Antoni Gaudit. Gaudi oli inspireeritud loodusest, ta ammutas sädet meekärgedest, puudest, seentest ja isegi anatoomiast. Tema kuulsad võlvkatused valmisid nii, et Gaudi imetles riputatud metallkette ning otsustas kujutise pahupidi pöörata, leides sedasi katusele omapärane lahenduse. Barcelonas ringi kõndides ei saa märkamata jätta lausa voolavaid maju nende laineliste rõdudega.
Tuntuim vaatamisväärsus on kindlasti kirik Sagrada Familia. See massiivne (siiani lõpetamata) pühakoda kõrgub üle terve linna, vahel võib selle varje märgata veel sadade meetrite kauguselgi! Sellise hiiglase lähedal võib tunduda, nagu oleks Paabeli torn ehitatud hoopis siia, kuldsele rannaliivale, kuid sellist meistriteost poleks isegi vanajumal lammutada tahtnud. Kultusehitisele ringi peale tehes saab imetleda hoolikalt nikerdatud skulptuuri piiblitegelastest, mis on nii realistlikud, et nad võiksid justkui kohe ellu ärgata ja liikuma hakata. Ring ise kujuneks ka üpris pikaks: julgen väita, et juba mõne ringi pärast saaks 10 000 sammu täis. Kirik on seest sama võimas kui väljast. Interjöör meenutas Gaudile kohaselt kivist metsa. Imetledes puukujulisi sambaid, mis paistsid vitraažakendest paistva õhtupäikese valguse käes eriti maagilised, hakkas äkitselt mängima kauneim orelimuusika, mida kunagi kuulnud olen.
Sinna, looduse ja muusika rüppe, oleksin võinud jääda kauemakski, kuid kirev linnamelu kutsus meid. Otsustasime rännata mööda sirgeid tänavaid triumfikaare juurde. Sellises boheemlaslikus linnas ei maksa aga kindlaid plaane teha, peab vaid ühe jala teise ette seadma ja kvartal kvartali haaval kuhugi liikuma. Nii sattusimegi ainsate turistidena Ciutadella parki. Me ei suutnud oma üllatust varjata, kui leidsime enda eest suursuguse rohelise oaasi tiikide, purskkaevude, spordikeskuste ja isegi loomaaiaga. Jalutasime seal tunnikese, võtsime pingi peal päikest ja jälgisime kohalikke oma idüllilist elu elamas. Lõpuks läksime ka paadiga tiigile ning keerutasime ümber tehissaarte ja mangroovipuude. Ootamatu oli kogeda midagi sellist nii suures linnas, nagu seda on Barcelona.
Vanalinn ehk gooti kvartal oli ilmselt minu paradiis tänu rohketele vintage-poodidele. Ei pidanud kümmet sammugi tegema, et end juba järgmises kaltsukas leida. Kaup ületas samuti mu ootusi: valikus olid nii Euroopa disainerrõivad kui ka eritellimusel käsitsi valmistatud ehted. Nähes aga kohalikke stiiliikoone, on arusaadav, kuidas mõni suudab nii väärtuslikke esemeid oma kapist teistele loovutada. Minu riidekapi kroonijuveel on nüüd mummulised siidist Dolce&Gabbana viigipüksid, mida saab kanda nii pusa kui ka teatripluusiga.
Barcelona on mitmekülgne, vabameelne ja intensiivne. Alguses võib linn tunduda liiga valju ja ohtlikuna, kus ei lähe miski sihipäraselt. Seetõttu on vaja unustada plaanid ning lasta linnal ennast ühest paigast teise kanda. Nii tuleb ilmsiks, et metropolil on kõigile midagi pakkuda, olgu külastaja siis muuseumihuviline, rannaspeesitaja, tänavamuusik või šopahoolik.
