Kodulugemine

„Punane raamat“ on kirjastuse Tänapäev raamatusari , kus alates 2000. aastast ilmuvad tunnustatud kirjanike teoste tõlked. Usutavasti leiab igaüks sarja ligi 200 teose hulgast meelepärase „punase raamatu“, mis avab ukse põnevasse kirjandusmaailma.

NB! Ära neid raamatuid loe, mis niikuinii 11. või 12. lugemisvarra kuuluvad. 

Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) on Saksa kirjanduse superstaar ja seda suuresti tänu värsstragöödiale „Faust“ (1808 – I osa, 1833 – II osa), mis on kirjaniku tõeline elutöö: Goethe töötas selle kallal 60 aastat. „Faust“ on variatsioon hinge kuradile müümise loost, selle nimitegelasest on saanud vaibumatute vaimsete otsingute arhetüüp ja tema vastasmängija Mefistofeles – noh, saatan on saatan, aga seekord läheb ta Fausti hinge püüdma Jumala enda heakskiidul. Meie loeme August Sanga tõlkes tragöödia esimest osa, milles põrkuvad peategelase tõeotsingud, süütu neiu armastus ja Mefistofelese riuklik mäng.

Ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe’ (1809–1849) aegsed kaasmaalased poleks tõenäoliselt iial uskunud, et sellest konfliktsest kriitikust-kirjanikust saab klassik. Tänu Baudelaire’i tõlgetele võitsid tema novellid populaarsuse kõigepealt Euroopas. Tänapäeval peetakse Poe’d detektiivkirjanduse alusepanijaks, tema põnevus- ja õudusjutud on armastatud üle maailma ja mõjutanud kirjanikke ja filmitegijaid. Peale mõistatuslike surmade ja müstilise õhustikuga gooti juttude on Poe kirjutanud ka detektiiv- ja humoorikaid lugusid. Meie valik (mille annab teada õpetaja) püüabki näidata Poe’ mitmetahulisust. 

Aleksandr Puškini (1799–1837) tähtsust vene kultuuris on võimatu üle hinnata. Tema peateost – värssromaani „Jevgeni Onegin“ – saab eestlane nautida Betti Alveri suurepärases tõlkes. Juba see on põhjus „Jevgeni Onegini“ lugemiseks. Teoses peegelduvad 19. sajandi alguse Venemaa ühiskond ja kultuur – seda on nimetatud isegi Vene elu entsüklopeediaks –, aga ka luuletaja särav isik. Puškin ja tema looming on inspireerinud nii tema kaasaegseid kui ka hilisemaid loojaid Venemaal, Eestis, maailmas. 

Vene kirjanik Mihhail Lermontov (1814–1841), Puškini kaasaegne ja tema loomingu austaja, oli elus ja luules tõeline romantik, ent tema jutustust „Meie aja kangelane“ peetakse psühholoogilise realismi esinduslikuks näiteks Vene kirjanduses. Nagu selgub, pole jutustuse kangelane Petšorin sugugi kangelaslik, sest aeg ei soosi ideaale ega hingesuurust. Lermontov portreteerib oma põlvkonda, „tarbetuid inimesi“, kelle ainus väljund ühiskonnas on sepitseda väiklasi intriige ja rikkuda nende elu, kellega teed ristuvad. 

Jaan Krossi (1920–2007) teeneks tuleb lugeda Eesti aja- ja kultuuriloo tutvustamist oluliste isikute kaudu. Teose peategelane on Liivimaa mõisnik Timotheus von Bock (1787–1836), kes on olnud Aleksander I sõber ja usaldusisik. Tegemist ei ole tavalise baltisaksa aadlikuga: ta abiellub pärisorja tütre Evaga, ta kirjutab kriitilise ülevaate Tsaari-Venemaa olukorrast ja satub seetõttu 9 aastaks Schlüsselburgi vanglasse. Teos algab sellega, kui keiser Nikolai I kuulutab Timo vaimuhaigeks ja vabastab ta, kuid Timo peab elama kodumõisas järelvalve all. Romaani vorm on keeruline ja nõuab süvenemist: Eva venna Jakob Mättiku päevaraamatus vahelduvad reaalajas toimuvad sündmused mineviku sündmustega ja Jakob otsib vastust küsimustele, kas Timo on vaimuhaige või peab hullu mängima selleks, et olla aus (paralleel W. Shakespeare’i „Hamletiga“), miks otsustab ta emigreerumise asemel „olla raudnael keisririigi ihus“.

Prantsuse kirjaniku Prosper Mérimée (1803–1870) jutustusel „Carmen“ (1845) on lisaks ilukirjanduslikule väärtusele ka dokumentaalne väärtus: kirjanik lisab teose tegevustikule ülevaate Hispaania mustlaste elust, kommetest ja keelest. „Carmenit“ iseloomustab eksootika, tugevad karakterid ja metsikud kired, teos paneb mõtlema inimestevahelistele suhetele, vabadusele, vastutusele oma tegude eest. 

Tuntud on Georges Bizet’ ooper „Carmen“ (1875).

Gustave Flaubert (1821–1880) on Prantsuse realist, kellelt võib õppida süvenemist ja stiili. Ta on taotlenud maksimaalset, suisa teaduslikku objektiivsust, nagu realist peabki, ja püüdnud ennast, autorit, võimalikult nähtamatuks muuta: „Kunstnik peab olema oma teoses nagu jumal universumis, keda tunned kõikjal, kuid ei näe kusagil.“ Tema stiilipiinad – mõnest stseenist valmis 40 redaktsiooni – on üldteada. „Madame Bovary“ (1857) on Flaubert’i esimesena ilmunud ja kõige tuntum romaan illusioonide ja reaalsuse põrkumisest ja Flaubert on kindlalt reaalsuse poolel: kui Emma Bovary hakkab oma elust romantilist romaani kujundama, järgneb katastroof. Ennast teosest taandada Flaubert’il muidugi ei õnnestunud, tema iroonia kumab teose igalt leheküljelt ja stiil on tõeliselt nauditav.

Vene kirjaniku Anton Tšehhovi (1860–1904) näidendeid mängitakse Eesti teatrites igal hooajal. Ekspertide arvates pole Tšehhov mitte 19. sajandi viimane, vaid 20. sajandi esimene suur näitekirjanik, kelle töödest lähtub otseselt kogu draamakunsti hilisem areng. Kuigi Tšehhov nimetab mitmeid oma näidendeid komöödiateks, ei ole tegemist traditsioonilises mõttes komöödiatega, pigem naerdakse läbi pisarate.

Tšehhovi tegelased on mugavad haritlased, intelligendid, kes veedavad aega näiliselt tavalises, igapäevases mõisamiljöös: söövad, lõbutsevad, vestlevad, kuid tegelik traagika, näidendite süvapsühholoogiline tasand paljastub alles viimases vaatuses. Konflikt avaldub tegelaseti erinevalt, „Kirsiaias“ tegelastele tekitab probleeme paratamatusest tingitud uus, muutuv elu, aadelkonna allakäik ja endise pärisorja positsiooni muutus.

August Kitzbergi (1855–1927) parimaks peetud näidend „Libahunt“ (1911) keskendub eestlaste sallivuse ja ebausu teemale. Autor näitab, kuidas inimlik (armu)kadedus (Mari) viib vihkamiseni ja sealt edasi üksikindiviidi (Tiina) konfliktini külakogukonnaga. Kitzberg jätab lugeja-vaataja otsustada, kas Tiina on võimeline libahundiks moonduma või mitte. Oma ja võõras, individuaalne vabadus ja rahva kestmine, armastus ja armukadedus – just nende mõistete üle paneb Kitzbergi tragöödia mõtlema.  

Iiri kirjanik Oscar Wilde (1854–1900) oli värvikas isiksus, kes kujundas oma elu nagu kunstiteost. Sellesama motiivi on ta kirjutanud ka oma ainsasse romaani „Dorian Gray portree“ (1891). Dorian näib elust läbi tulevat ainsagi kriimuta – tema välimuses ei muutu miski. Peategelase pattude sünget saladust kannab hoopis portree, mis moondub iga kurja mõtte ja teo järel üha võikamaks. Mis saab inimesest, kui ta ei pea vastutama oma valikute eest ja hindab hingest kallimaks kassikulda? Kaasahaarav ja mõtlemapanev lugu on kirjutatud sädelevas aforistlikus stiilis.  

Romaani on eestindanud A. H. Tammsaare.