September

„Jumalaema kirik Pariisis“

Victor Hugo

Victor Hugo (1802–1885), üks 19. sajandi suuri prantslasi, valitses romantismiajal nii teatris, kirjanduses kui ka arvamusliidrina. Tema ajalooline romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) päästis kiriku teisaldamisest või ümberehitamisest ja andis tõuke gooti stiilis kirikute kaitsmisele ja uusgootika tekkele. Romaanis möllavad kired panevad selle tegelasi armastama või vihkama, neile kaasa tundma või neid põlgama ning seeläbi ka oma tõekspidamisi revideerima – seega on romaanil kõik hea kirjanduse tunnused. Eestlasteni jõudis romaani esimene, mugandatud tõlge juba 1876. aastal, mil meie oma kirjandus oli alles lapsekingades, ja meie lugemislauale on Hugo teos jäänud siiani. 

Väljaandeid: 

Lehekülgi: 624 (Tänapäev 2020)

Tänapäev 2020; Eesti Päevaleht 2007; Sinisukk 2000; Birgitta 1997; Eesti Raamat 1982; Eesti Raamat 1971; Eesti Riiklik Kirjastus 1961; Eesti Kirjanduse Selts 1924. Erseni kirjastuse väljaanne (2000) ei sobi!

Oktoober

„Rehepapp ehk November“

Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk (s 1970) on kirjanik, kel on õnnestunud köita nii lapsi kui ka täiskasvanuid, tavalugejaid kui ka kriitikuid. Ja kuigi Kivirähk avaldab romaane üsna regulaarselt, 6–7 aasta tagant, pole ükski teine ületanud populaarsuselt „Rehepappi“ (2000). Kivirähk keerab vindi peale nii eestlase olemusele kui ka meie mütoloogiale, „Rehepapist“ võib leida vastuse küsimusele, miks on eestlane olla tore või hoopis kole. Seejuures näib, et teos kõnetab ka teisi rahvusi: tõlked on ilmunud läti, norra, soome, vene ja prantsuse keeles. Ja muidugi tuleb mainida romaani ainetel valminud Rainer Sarneti filmi „November“ (2017).

Lehekülgi: 248 (Varrak 2020)

Varrak 2000, 2006, 2017

November

Tänapäeva eesti kirjaniku teos (esmatrükk 21. sajandil)

Valida tuleb üks sel sajandil loodud eesti romaan. Soositud on jääva väärtusega ja/või ühiskonna valupunkte puudutav teos. Soovitatud teoste nimekirja annab õpetaja, aga võib ka ise teose välja pakkuda. 

Detsember

„Pisuhänd“

Eduard Vilde

Eduard Vilde (1865–1933) on eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse silmapaistvamaid realiste, kes on avaldanud humoorikaid ja kriminaalseid jutustusi, ajaloolisi romaane, näidendeid. Üks Vilde armastatumaid teoseid on kindlasti komöödia „Pisuhänd“ (1913), mida on hinnatud eesti parimaks komöödiaks ja lavastatud umbes 60 korda. Vilde naerab mõnuga välja tõusikluse ja tühisuse, näidendi tegelased Vestmann ja Piibeleht on saanud omamoodi sümboleiks, kellele viidatakse alatihti, kui kõne alla konkurents ja vägikaikavedu. 1981. aastal valmis komöödiast menukas telelavastus (lavastaja Ago-Endrik Kerge) tippnäitlejate osavõtul.

Lehekülgi: 96 (Hea Lugu 2018)

Hea Lugu 2018; Eesti Raamat 1982; Eesti Riiklik Kirjastus 1959; Joh. Felsbergi ja A. Tetermanni trükk, Tallinnas, 1913, loe: Vikitekstid.

Jaanuar

„Mahtra sõda“

Eduard Vilde

Paljudest Eduard Vilde (1865–1933) teosest on saanud eesti kirjandusklassika. Lapsepõlvest teame Vilde jutustust „Minu esimesed triibulised“. Klassikasse kuulub ka „Mahtra sõda“ (1902), Vilde ajaloolise triloogia esimene romaan, mille keskmes on 1858. aastal Mahtra mõisas aset leidnud talurahva ülestõus. Realistlikule taustale on Vilde asetanud teose tegelased, kes otsivad igaüks oma õnne ja tõde. Teosest on ilmunud 13 uustrükki, viimati 2009. aastal, ja see on tõlgitud vene, läti, ungari, saksa, soome, ukraina ja esperanto keelde (Vikipeedia).

Lehekülgi: 431 (Eesti Raamat 1972)

Eesti Päevaleht 2009; SE&JS 2007; Eesti Raamat 2000, 1982, 1972; J. H. Wahtriku kirjastus Tallinnas 1902, loe: Vikitekstid.

Veebruar

„Läänerindel muutuseta“ (valik)

Erich Maria Remarque

Erich Maria Remarque (1898–1970) on Saksa kirjanik, kes esindab nn kadunud sugupõlve (ingl k lost generation), st neid, kes said I maailmasõjas ihu- või hingehaavu ega suutnudki muserdusest päriselt jagu saada. Remarque’i romaanid on populaarsed kogu maailmas ja eesti keelde pole tõlgitud vaid üks neist. „Läänerindel muutuseta“ (1929) tegi autori üleöö kuulsaks – keegi polnud kujutanud sõjakoledusi nii ausalt ja lohutult, ilma igasuguse romantilise varjundita – ja kurikuulsaks: Saksamaal oodati tollal patriootlikke teoseid, mis näitaksid isamaa jõudu, mitte lihtsõduri kannatusi ja sõja ebainimlikkust. 1930. aastal valminud ekraniseering (režissöör Lewis Milestone) võitis Oscari.

Lehekülgi: 208 (Tänapäev 2019)

Tänapäev 2006, 2019; Avita 2000; Eesti Raamat 1983.

Veebruar

„Varaste linn“ (valik)

David Benioff

Ameerika kirjaniku David Benioffi (s 1970) romaani „Varaste linn“ (2008) tegevus toimub II maailmasõja aegses Leningradis ja selle lähiümbruses blokaadi ajal. Kuna autor on kirjutanud ka filmistsenaariume, kulgeb tema romaani tegevustik filmilikult kiiresti, põnevalt ja seikluslikult. Loo käivitab kahe sõjaaja seaduste vastu eksinud ja seetõttu surma mõistetud nooruki Levi ja Kolja uskumatu pääsemine. Mahalaskmise asemel saavad nad võimatu ülesande: tuua NKVD polkovniku tütre pulmadeks tosin kanamuna. Humoorikate juhtumite kõrval leidub palju süngeid, lausa õõvastavaid pilte sõjaaja tegelikkusest.

Lehekülgi: 264 (Varrak 2009)

Varrak 2009

Märts

„Tõde ja õigus“ II osa

Anton Hansen Tammsaare

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) sai klassikuks juba eluajal ja tema viieosaline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933) on Eesti kirjanduse olulisim tüvitekst. Et kahe kange peremehe rähklemine Vargamäel võib esialgu natuke kaugeks jääda, alustame teosega tutvumist teisest osast, Vargamäe perepoja Indrek Paasi kooliajast. Nagu üsna kohe selgub, oli härra Mauruse kool ja sealt saadav haridus midagi hoopis muud kui praegune. Indreku eneseotsingute ja üleelamiste kõrval näeme tervet galeriid värvikaid koolivendi ja õpetajaid, kirsiks tordil härra Maurus ise.

Lehekülgi: 408 (Eesti Raamat 1965)

Rahva Raamat 2019; „Kogutud teosed 7“, Eesti Raamat 1981; Eesti Raamat 1965; Eesti Riiklik Kirjastus 1954; Trükitud J. Mällo trükikojas Tartus 1929, loe: Vikitekstid.

Aprill

„Kuristik rukkis“ (valik)

Jerome David Salinger

Ameerika kirjaniku Jerome David Salingeri (1919–2010) romaan „Kuristik rukkis“ (1951) tekitas ilmudes palju kõmu. Selle peategelast, 16-aastast Holden Caulfieldi ei saa kuidagi pidada korralikuks koolipoisiks. Ta asetab end vastamisi täiskasvanute maailmaga ega soovi sugugi kohaneda selle reeglitega. Ka Holdeni keelekasutus – lugu on esitatud minajutustusena – eristub traditsioonilisest kirjanduskeelest. Romaan on tuntumaid teismeliste mässumeelsust kujutavaid teoseid maailmas ja ärgitab mõtlema, kas tänapäeva noorel inimesel on ühiskonnale samasuguseid etteheiteid või sobituvad nad omavahel paremini.

Lehekülgi: 192 (Hea Lugu 2017)

Hea lugu 2013, 2018; Avita 1996, 1999; Eesti Raamat 1973; Loomingu Raamatukogu 32–34/1961

Aprill

„Kurjus“ (valik)

Jan Guillou

Rootsi kirjanik Jan Guillou (s 1944) on peamiselt tuntud ajaloo- ja spiooniromaanide autorina. Meie valikus on aga tema auhinnatud noorteromaan „Kurjus“ (1981), mis paneb mõistma, et kurjust võib leida ka pealtnäha eeskujulikus riigis, nimekas koolis ja ontlikus peres. Sellisest süsteemist võrsunud peategelane Erik hakkab end maailmas kehtestama vahenditega, mida on maast madalast omandanud, ent vägivald saab sünnitada üksnes vägivalda. 

Lehekülgi: 272 (Avita 2000)

Avita 2000

Mai

„Pobeda 1946“ (valik)

Ilmar Taska

Ilmar Taska (s 1953) tegutseb peamiselt filmi- ja telemaailmas, aga tema esimese romaani „Pobeda 1946“ (2016) võtsid lugejad kohe hästi vastu. Teose sündmustik leiab aset teise maailmasõja järgses Eestis, tegelaste kaudu näitab autor, millises suunas võis eestlaste elu 1940ndatel kulgeda. Üks peategelasi, 6-aastane poiss, mõjutab enese teadmata oma lähedaste saatust ja on sunnitud üsna kiiresti lapsemängudest loobuma. Taska kujutatud reaalsuses on raske helgust leida, ent romaan on hoogne ja kaasahaarav.

Lehekülgi: 308 (Varrak 2016)

Varrak 2016

Mai

„Seltsimees laps ja suured inimesed“ (valik)

Leelo Tungal

Leelo Tungal (s 1947) on meie armastatumaid lastekirjanikke, kes tunneb end ühtviisi koduselt nii luules kui ka proosas. „Seltsimees laps ja suured inimesed“ (2008) räägib väikesest Leelost, kes tahab hirmsasti eeskujulikuks lapseks saada, ja tema kaudu teise maailmasõja järgse põlvkonna loo. Ehkki kirjanik on nimetanud teost veel üheks jutustuseks õnnelikust lapsepõlvest, olid olud keerulised ja paljud pered laiali paisatud. Ometi pole „Seltsimees laps ja suured inimesed“ sünge raamat. Leelo Tungla soe huumor aitab uskuda, et olgu aeg kui tahes kole, võib lapsepõlv ikka helge olla.

„Seltsimees laps ja suured inimesed“ moodustab koos raamatutega „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“ triloogia „Seltsimees laps“ (romaanid on ilmunud ka ühiste kaante vahel).

Lehekülgi: 213 (Tänapäev 2016)

Tänapäev 2008, 2016; (kogu triloogia) 2018