Kodulugemine

Abituuriumis on viimane aeg tutvuda Tammsaare (1878–1940) suurteose „Tõde ja õigus“ (1926–1933) esimese osaga. Just siin loob Andres Paas oma väikese maailma – Vargamäe, ja nagu loojaid ikka, kiusab Andrestki saatanlik riukamees – üleaedne Oru Pearu. Nähes vaimusilmas aina seda, milliseks Vargamäe võib tulevikus saada, kui piisavalt tööd teha, unustab Andres oleviku, jätab tähelepanuta naise ja lapsed, aga unistus näib üha enam käest libisevat. „Tõde ja õigus” on tüvitekst, mida tundmata on keeruline mõista eestlasi ja meie kultuuri: hulk käibefraase pärineb just sellest romaanist ja igasugu vägikaikavedu kõrvutatakse sageli Andrese ja Pearu omaga. Ent Tammsaare ambitsioon oli suurem: romaani teemade, sündmuste ja tegelaste abil uurib ta inimese arengut ja valikuid üldisemalt ning teeb samas kummarduse oma ametivendadele Goethele ja Dostojevskile. Romaani lugemise järel soovitame vaadata ka lütseumi vilistlase Tanel Toomi auhinnatud filmi . 

Loe: Vikitekstid

M. Traadi (1936) „Tants aurukatla ümber“ (1971) on talupojaromaan, mis keskendub 20. sajandi esimese poole olulistele sündmustele. Kirjanik kasutab Tartu murret. Pealkirjas olev sõna tants omandab sümboli tähenduse. Teos koosneb viiest peatükist ehk tantsust, mille vahele jäävate aastate sündmusi võib aimata. Traat näitab, kuidas ajaloos toimuv inimeste suhteid mõjutab ja neid oludega kohanema sunnib. Romaani võib pidada Tammsaare „Tõe ja õiguse“ temaatiliseks jätkuks, millest ei puudu tammsaarelikud motiivid, nt naabrite kemplemine. Romaani dramatiseeris ja lavastas 1973. aastal Draamateatris Voldemar Panso. 1987. aastal valmis romaani põhjal film (režissöör Peeter Simm).

A. H. Tammsaare (1878–1940) ekspressionistliku näidendi „Juudit“ (1921) kirjutamist mõjutasid vana testamendi apokriiva, Juuditi raamat ja Saksa näitekirjaniku Friedrich Hebbeli näidend (1908). Tammsaare kujutab Juuditit julma ja võimuahne naisena, mitte sügavalt uskliku ja ennastohverdava kangelannana, nagu teda apokriivast tuntakse. Petuuliat piirav Olovernes on Tammsaare kujutuses küll lugupeetud, kuid väsinud väejuht, keda kütkestab Juuditi naiselikkus, kuid tõukab eemale tema ambitsioonikus. See saabki mehele saatuslikuks. Näidendit on Eesti teatrites korduvalt lavastatud, viimati teatris R.A.A.A.M (2019, lavastaja Airat Abusakhmanov).

E. M. Remarque (1898–1970) on Saksa kirjanik, kes esindab kadunud sugupõlve (ingl k lost generation), st neid, kes said esimeses maailmasõjas ihu- või hingehaavu ega suutnudki muserdusest päriselt jagu saada. Remarque’i romaanid on populaarsed kogu maailmas ja eesti keelde pole tõlgitud vaid üks neist. „Läänerindel muutuseta“ (1929) tegi autori üleöö kuulsaks – keegi polnud kujutanud sõjakoledusi nii ausalt ja lohutult, ilma igasuguse romantilise varjundita – ja kurikuulsaks: Saksamaal oodati tollal patriootlikke teoseid, mis näitaksid isamaa jõudu, mitte lihtsõduri kannatusi ja sõja ebainimlikkust. 1930. aastal valminud ekraniseering (režissöör Lewis Milestone) võitis Oscari.

Valikuvõimalus neile, kes romaani põhikoolis ei lugenud.

Ajakirjandus- ja keeleteadlane J. Peegel (1919–2007) kirjutas vaid ühe romaani: „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (1979). Autor toetub enda kogemustele II maailmasõjas 1941. aastal, kui  Eesti Vabariigi ajateenijatest said Punaarmee võitlejad, kui Eesti kaitsevägi nimetati Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpuseks ja suunati Pihkvamaale sakslaste vastu sõdima. Paljudele saab saatuslikuks vähene ettevalmistus, psühholoogiline pinge, motivatsioonipuudus, st soovimatus võidelda Punaarmee ridades (1941. aasta küüditamise mõju). Teose jutustaja, juba surnud ja Pihkvamaa mulda maetud Jaan Tamm pajatab kaasvõitlejate saatusest soojalt, humoorikad seigad vahelduvad traagiliste sündmustega ja põgusate ekskurssidega nendesamade tegelaste tulevikku.

Üks 20. sajandi olulisemaid, ühtlasi ka nn kadunud põlvkonna kirjanikke on Nobeli kirjanduspreemia (1954) pälvinud ameeriklane Ernest Hemingway (1899-1961). Tema elu oli täis ohu ja põnevuse piiril balansseerimist. Hemingway esikromaan „Ja päike tõuseb” (1926) räägib pealtnäha tühistel teemadel – ühe sõpruskonna lõbu- ja seiklusjanust –, ent n-ö jäämäe veealune osa annab edasi kogu kadunud põlvkonna, aga ka iga indiviidi sügava isikliku traagika ja eksistentsiaalse kriisi: nende lootused ja illusioonid on  purunenud, nad on pidetud, neid ei köida ega paelu miski, kui, siis vaid ohtlikud mängud areenil.

Prantsuse kirjaniku M. Énard’i (1972) arenguromaani „Varaste tänav“ tegevus toimub Marokos ja Hispaanias. Énard’i romaan annab hea ettekujutuse Maroko sadamalinna Tangeri mitmepalgelisusest ja immigrandi raskest elust. Teose minajutustaja on 17-aastane Lakhdar, kes töötab algul radikaalsete islamistide raamatupoes, kuid loeb koraani ja maroko kirjanduse kõrval ka prantsuse kriminulle. Ta kaugeneb parimast sõbrast, kodustest ning teostab oma unistuse: ta pääseb Hispaaniasse ja lõpuks unistuste linna Barcelonasse. Kahjuks ei ole tõotatud maa niisugune, nagu Lakhdar seda ette kujutas. Romaan on seikluslik, kirjutatud lihtsalt ja haaravalt, teose tõlge (Heli Allik) paistab silma suurepärase kujundliku keelekasutusega.

Tänapäeva Prantsuse kirjanduse ühe tuntuma, aga ka provokatiivsema kirjaniku M. Houellebecqi (1956) romaani „Alistumine“ (2015) tegevus toimub lähitulevikus (2022) ja see räägib Prantsusmaa radikaalsest islamiseerumisest. Autor esitab loo keskealise ja üksildase Sorbonne’i ülikooli professori, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François’ vaatepunktist. Houellebecq näitab, millised muutused toimuvad majanduses, hariduses ja pereelus, kui valimised võidaks islamipartei. Tema teos on satiiriline, seda võib võtta hoiatusromaanina. 

A. Gailit (1891–1960) oli siurulaste pöörase kamba ainuke järjekindel prosaist. Romaanid „Toomas Nipernaadi“ (1928) ja „Ekke Moor“ (1941) koosnevad õigupoolest novellidest, mida seob nimitegelane. Mõlema romaani kangelane on rahutu rändaja, vagabund, boheemlane. Kui Nipernaadi otsib suvest vabadust ja inspiratsiooni, sest ilus vale maksab rohkem kui karm tõde, siis Ekke Moor loodab rännakutel leida iseennast, oma „lahtisi allikaid“, mis teeb temast Norra klassiku Henrik Ibseni seikleja Peer Gynti hingesugulase. Mõlemas romaanis saab nautida Gailiti lüürilist ja pillavalt kujundlikku stiili. Toomas Nipernaadi nimest on käibele tulnud omadussõna „nipernaadilik“, mida on paslik kasutada muretu seikleja või lustliku luiskaja kohta. Vaadata tasub ka Kaljo Kiisa mängufilmi „Nipernaadi” (1983), milles nimitegelasena teeb suurepärase rolli Tõnu Kark.

A. Gailit (1891–1960) oli siurulaste pöörase kamba ainuke järjekindel prosaist. Romaanid „Toomas Nipernaadi“ (1928) ja „Ekke Moor“ (1941) koosnevad õigupoolest novellidest, mida seob nimitegelane. Mõlema romaani kangelane on rahutu rändaja, vagabund, boheemlane. Kui Nipernaadi otsib suvest vabadust ja inspiratsiooni, sest ilus vale maksab rohkem kui karm tõde, siis Ekke Moor loodab rännakutel leida iseennast, oma „lahtisi allikaid“, mis teeb temast Norra klassiku Henrik Ibseni seikleja Peer Gynti hingesugulase. Mõlemas romaanis saab nautida Gailiti lüürilist ja pillavalt kujundlikku stiili. Toomas Nipernaadi nimest on käibele tulnud omadussõna „nipernaadilik“, mida on paslik kasutada muretu seikleja või lustliku luiskaja kohta. Vaadata tasub ka Kaljo Kiisa mängufilmi „Nipernaadi” (1983), milles nimitegelasena teeb suurepärase rolli Tõnu Kark.

F. Kafka (1883–1924) oli saksa keeles kirjutav Tšehhi juut: juut sakslaste keskel, sakslane tšehhide keskel, võõras isakodus ja eluaegne üksiklane. Kafka alustas „Protsessi“ kirjutamist tõenäoliselt 1914. aastal: taustaks katkestatud kihlus ja I maailmasõda. Teos ilmus postuumselt (1925) ja räägib kummituslikust maailmast, ebamäärasest süüst ja kohtuprotsessist. Seda võib lugeda nii otse kui ka allegooria või absurdina ning teoses toimuvat võib võtta nii realistlikult kui ka unenäoliselt, koguni huumori võtmes (tšehhid peavad Kafkat koomiliseks kirjanikuks). Kafka nimest on tulnud mõiste „kafkalik“ ja selle alla mahub palju: kui asjaajamine kestab kaua või kui mõni loom loomaaias liiga kaua põrnitseb või kui õhkkond on painajalik ja rõhuv või sootuks absurdne või miski on koguni ebardlik. Prantsuse ajaleht Le Monde valis Kafka „Protsessi“ 20. sajandi 100 parima teose hulka.

Alžeeria päritolu Prantsuse kirjanik A. Camus (1913–1960; Nobeli preemia 1953) on tuntud eksistentsialistina („Sisyphose müüt“), keda huvitab inimese käitumine piirsituatsioonis. Romaani „Katk“ (1947) tegevus toimub Vahemere kaldal asuvas Alžeeria linnas Oranis. Linna tabab katk ja epideemia ohjeldamiseks kehtestatakse karantiin. Camus näitab, kuidas käituvad kujunenud olukorras linna kodanikud, arst, vaimulik, arhivaar, kurjategija, ajakirjanik, kes ei saa karantiini tõttu linnast lahkuda, jt. Koroonaepideemia piirangud muudavad romaani tegelaste käitumise paremini mõistetavaks.

Inglise kirjaniku G. Orwelli (1903–1950) düstoopiad „Loomade farm“ (1945) ja „1984“ (1949) kuuluvad kahtlemata ulmekirjanduse klassika ja Euroopa tüvitekstide ritta. „1984“ tegevuspaigaks on totalitaarne Okeaania, mida juhib Partei kolme kuulsa loosungiga: Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud. Mis juhtub inimesega, kes Suure Venna valvsa pilgu all ei unusta, tahab armastada ja tunda armastust ega naudi sõnade massilist hävitamist? Paljud Orwelli väljendid on hakanud elama oma elu, nt Suur Vend valvab sind, mõtteroim, vihaminutid, uuskeel, tõeministeerium, tuba 101, 2+2=5. Prantsuse ajaleht Le Monde valis Orwelli teose 20. sajandi 100 parima teose hulka.

M. Atwood (s 1939) on Kanada kirjanik, kriitik ja keskkonnaaktivist, üks auhinnatumaid Kanada kirjanikke. Ta on loonud eri liiki ja žanrist teoseid: luulet, lühiproosat ja romaane, lasteraamatuid ja stsenaariume. Eesti keeles saab Atwoodilt lugeda 15 romaani, pisut luulet ja lühiproosat ning esseistikat. Kuulsaimad on Atwoodi romaanid, eriti düstoopiad. Viimaste hulka kuulub ka „Orüks ja Ruik“ (2003), mille minategelane vaatab tagasi sündmustele, mis viisid maailma katastroofini. Tegemist on ohuromaaniga, ent ka inimliku ja kaasakiskuva looga sõprusest, armastusest ja üksildusest.

A. Huxley (1894–1963) oli inglise kirjanik ja filosoof. Tema rohkest loomingust on tuntuim just romaan „Hea uus ilm“ (1932), mida peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks kirjandusteoseks. Romaan kuulub düstoopiate hulka ja muidugi ei vasta selles kujutatud ühiskond pealkirjas kirjeldatule. Kõik toimib nagu kellavärk: inimesi toodetakse haudejaamas ja kujundatakse refleksikujunduskeskuses vastavalt riigi vajadustele, kõigile tagatakse pidev õnneseisund, aga miski pole justkui päris. Päris elu on pagendatud reservaatidesse. Kui need kaks maailma kokku saavad, on konflikt vältimatu. Oma osa mängib siin ka Shakespeare’i looming, romaani pealkirigi on tsitaat tema näidendist „Torm“. 

Vene 20. sajandi olulisemaid kirjanikke M. Bulgakov (1891–1940) õppis arstiks, kuid pühendus peagi kirjandusele. Kirjanikuna elas ta nagu noateral: kuna tema tegemistel hoidis silma peal Stalin isiklikult, võidi iga hetk teoste avaldamine või lavastamine keelata. Sageli nii juhtuski. Oma meistriteose „Meister ja Margarita“ (1966) kirjutas Bulgakov teadmisega, et tõenäoliselt see trükki ei pääse, ometi oli ta selle väärtuses nii veendunud, et pidas vajalikuks kasvõi sahtlisse kirjutada, sest „käsikirjad ei põle“. Kirjaniku lesk avaldas romaani alles 26 aastat peale autori surma. Bulgakov loob romaanis paralleele kaasaegse Moskva ja Jeesuse-aegse Jeruusalemma vahel, näeb sarnasust Jeesust ja meistrit tabanud tagakiusamises. Kahes ajas tegutseb ka saatan, kes ilmub Moskvasse kahtlase välismaalase Wolandina ja lahutab seal oma käsilastega meelt. Teose muudavad aegumatuks teemad: inimese eetilised valikud, väiklus ja suuremeelsus, võimu ja vaimu vastasseis, armastus ja reetmine. „Meister ja Margarita“ on teos, mida tundmata on raske kultuuris orienteeruda, mille väärtus ei kahane ja mis ongi lihtsalt väga hea kirjandus.

 „Moodne aeg“ on kirjastuse Varrak 2001. aastast välja antav tõlkesari, milles ilmuvad just värsked maailmas ilma teinud teosed, peamiselt romaanid. 2020. aasta detsembriks on sarjas ilmunud 109 teost eri maailmajagudest, valikust leiab nii modernses kui ka traditsioonilisemas stiilis, väga mitmekesise kultuuritaustaga autorite teoseid, millest igaüks vaeb tänapäevaseid probleeme, ent kannab siiski üldinimlikku sõnumit. Teosed on eestindanud tunnustatud tõlkijad.

romaanid: Mati Unt „Sügisball“, Tõnu Õnnepalu „Paradiis“, „Valede kataloog. Inglise aeg“ vm, Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees“, „Eesti ümberlõikaja“, Viivi Luik „Ajaloo ilu“, Indrek Hargla „French ja Koulu“, Mari Saat „Lasnamäe lunastaja“, Urmas Vadi „Tagasi Eestisse“, „Neverland“, Jaan Kaplinski „Lahkujad“, Mehis Heinsaar „Härra Pauli kroonikad“, Jan Kaus „Ma olen elus“, Maarja Kangro „Klaaslaps“, Ilmar Taska „Pobeda 1946“, Paavo Matsin „Gogoli disko“ vm, Rein Raud „Kell ja haamer“, Vahur Afanasjev „Serafima ja Bogdan“; Mudlum „Poola poisid“, Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“, M. Friedenthal „Mesilased“ jm;

lühiproosa: Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus“, Andrus Kivirähk „Jutud“, Urmas Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“, Rein Raud „Vanem. Paksem. Tigedam“ jm;

memuaristika: sari „Aja lugu“, Viivi Luik „Varjuteater“, E. Toona „Pagulusse“ jm.