Kodulugemine

Prantsuse kirjaniku ja lenduri Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944) tuntumaid teoseid on filosoofiline muinasjutt „Väike prints“ (1943). Prantslased hääletasid „Väikese printsi“ 20. sajandi parimaks prantsuse kirjandusteoseks. Teos sobib lugemiseks nii väikestele kui ka suurtele, et mõtiskleda elus olulise, nt sõpruse, enesest ja teistest hoolimise, armastuse, aja väärtustamise üle. „Väike prints“ on lütseumi tüvitekst number üks! „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled“, „Ainult südamega näed hästi“, „Lampe tuleb hoolega hoida – üksainus tuulehoog võib nad kustutada…“ – ilma neid mõtteid mõistmata ei saagi vist inimeseks kasvada.

Vanakreeka müüte tundmata pole võimalik mõista suurt osa kirjandusest, kunstist, muusikast. Euroopa kultuur on neist läbi imbunud. Need on lood, mis annavad põhjust mõelda inimese kohale maailmas, jumalikkusele ja kangelaslikkusele, aga ka väiklusele ja isekusele. Seega õpetavad vanakreeka jumalad ja kangelased eelkõige inimeseks olemise kunsti. Õpetajad on teinud müütidest valiku, seostades need lütseumi seintel olevate kunstiteostega. Lisaks saad lugeda järgmistest väljaannetest:

• Eduard Petiška „Vanakreeka muistendid ja pärimused “ (lehekülgi: 223; Eesti Raamat 1983) 
• Vennad Stephanidesed „Iidsete aegade lood “ I ja II (lehekülgi: 412; Eesti Raamat 1991)  
• Stephen Fry „Kreeka müüdid “ja „Kreeka kangelased “ (lehekülgi: 416 ja 448; Varrak 2020) 
• Edith Hamilton „Antiikmütoloogia “ (lehekülgi: 327; Eesti Raamat 1975), „Mütoloogia “ (lehekülgi: 370; Eesti Raamat 2018)
• Gerhard Fink „Kes on kes antiikmütoloogias “ (lehekülgi: 328; Avita 2000) 
• Leo Hjortsø „Kreeka jumalad ja kangelased “ (lehekülgi:312; Tänapäev 2003) 
• Malcolm Day „100 tegelaskuju klassikalisest mütoloogiast lääne kunstis “ (lehekülgi: 160; Sinisukk 2007) 

A. H. Tammsaare (1878–1940) ekspressionistliku näidendi „Juudit“ (1921) kirjutamist mõjutasid vana testamendi apokriiva, Juuditi raamat ja Saksa näitekirjaniku Friedrich Hebbeli näidend (1908). Tammsaare kujutab Juuditit julma ja võimuahne naisena, mitte sügavalt uskliku ja ennastohverdava kangelannana, nagu teda apokriivast tuntakse. Petuuliat piirav Olovernes on Tammsaare kujutuses küll lugupeetud, kuid väsinud väejuht, keda kütkestab Juuditi naiselikkus, kuid tõukab eemale tema ambitsioonikus. See saabki mehele saatuslikuks. Näidendit on Eesti teatrites korduvalt lavastatud, viimati teatris R.A.A.M (2019, lavastaja Airat Abusakhmanov).

Sophoklese (497/496 – 406/405 eKr) värsstragöödia „Kuningas Oidipus“ on esimene osa Teeba triloogiast (järgnevad „Oidipus Kolonoses“ ja „Antigone“). Autor käsitleb selliseid teemasid nagu saatuse vältimatus, paradoksaalsus ja traagiline iroonia, vaba tahte küsitavus, inimliku ülbuse hukatuslikkus ning teadmiste küündimatus jumaliku kõigeteadmise ees. Näidend paneb mõtlema eneseohverduse, tõe ohtlikkuse, õnne muutlikkuse, „nägemise“ ja „pimeduse“ üle.

Rooma impeeriumi aegse kreeka kirjaniku Longose (2. saj pKr) armastusromaan paneb sajandeid hiljem aluse pastoraalromaanile. Teose nimitegelased on noored karjused, tegevus toimub idüllilisel Lesbose saarel. Armastuse kõrval käsitletakse laste hülgamise ja taasleidmise teemat, jumalate rolli inimese elus. Longose teose lugemiseks pole vaja raamatukokku minna – vajalikud katkendid annab õpetaja.

„Trimalchio pidusöök“ on katkend Rooma kirjaniku Gaius Petronius Arbiteri (? – 66 pKr) kelmi- ja seiklusromaanist „Satiirid“. Autor pilkab keiserliku Rooma (Nero aeg) uusrikaste  tõusiklikku elu: vabaks lastud ori Trimalchio korraldab pidusöögi, kus püüab jäljendada kreeka sümpoosioni, kuid teeb seda naeruväärsuseni liialdatud kujul. Fragmenti lugedes tulevad kasuks eelnevalt omandatud teadmised kreeka mütoloogiast. Lugemisvara annab õpetaja.

Itaalia kirjaniku Giovanni Boccaccio (1313–1375) peateos „Dekameron“ (‘kümmepäevak’, ‘kümne päeva lugu’) on põneva ülesehituse ja köitva sisuga novellikogu (muide, Boccaccio panebki aluse novellile kui žanrile). Teose raamiks on 1348. aasta katkuepideemia, mille eest 7 neidu ja 3 noormeest pagevad Firenze lähistele, ja et aeg lõbusamalt mööduks, hakkavad üksteisele lugusid jutustama. Lugude tegelaskond on kirju ning teemad mitmekesised: munkade ulaelust kuni vagade neitsite (vastamata armastuse) hingepiinade ja surmani.„Dekameroni“, Euroopa kirjanduse tüviteksti põhjal on loonud Itaalia filmirežissöör Pier Paolo Pasolini suurepärase filmi (1971).

Seda, kes millist novelli loeb, korraldab õpetaja. Rohkem võib alati lugeda!

Ei ole loost küll kuuldud kurvemast kui lugu Romeost ja Juliast.

Inglise kirjaniku W. Shakespeare’i (1564–1616) näidend „Romeo ja Julia“ (1597) räägib kahest 16. sajandil Itaalias Veronas elanud perest: Montecchidest ja Capulettidest, kes olid aastaid vaenujalal, nii et iga väiksemgi sõnavahetus isegi perekondade teenrite vahel viis tülini. Mis juhtub aga siis, kui armuvad vaenutsevate perede lapsed? 

„Romeo ja Julia“ on igihaljas lugu vihkamisest ja surma võitvast armastusest, Shakespeare’ile omaselt leiame tragöödiast ka sõna- ja  karakterikoomikat, eriti näidendi esimeses pooles. 

„Hamlet“ (1599–1601) on ilmselt maailma kuulsaim tragöödia ja Hamleti monoloogi esimesed sõnad „Olla või mitte olla“ (To be, or not to be) on kuulsamaid tsitaate. Hamletist on saanud üks kirjanduse arhetüüpseid tegelasi. 

Näidendi tegevus toimub Taanis, Hamleti onu on salakavalalt oma kuningast venna mõrvanud ja nii riigis võimu haaranud. Kättemaksu plaanides mõtiskleb Hamlet õigluse, aususe, olemise mõttekuse ja selle üle, kas tõe rääkimiseks peab mängima hullu. „Aeg liigestest on lahti – neetud rist, et minult nõuab paikapanemist!“ – see on valus tõdemus. Kuidas Hamlet toime tuleb?

Prantsuse näitekirjaniku, lavastaja ja näitleja Molière’i (1622–1673) looming on Eesti teatrisõpradele tuttav: mõni tema näidenditest on ikka mõne teatri mängukavas. „Tartuffe“ (1664) pilkab (vale)vagadust, naiivsust ja kergeusklikkust, Tartuffe’ideks on aga hakatud nimetama silmakirjalikke vagatsevaid muidusööjaid. Seega on teos tänapäevalgi aktuaalne.

„Don Juan“ (1665) keelati omal ajal liigse vabameelsuse pärast. Arhetüüpse tegelasena on don Juan olnud jumalavallatuse kehastus, kuulus liiderdaja ja seikleja, aga Molière’i näidendis on ta ka vabamõtleja, avalik ateist, ühiskonna pahede teravapilguline kriitik, seejuures autundega, julge, teravmeelne ja veetlev. 

„Misantroop“ (1666) paistab silma meisterliku karakterikujutusega. Näidendi kangelane Alceste on otsekohene ja siiras, valmis kaitsma oma seisukohti ning vihkab silmakirjalikkust, teesklust ja tühisust, mis oli seltskondliku käitumise norm. Ometi on ta armunud just vastupidisesse karakterisse, naisesse, kes kehastab kõike, mida Alceste põlgab. Peategelane kaldub liialdustesse, ent on tõekuulutajana pigem traagiline kui koomiline ja loomulikult määratud üksi jääma.