Kodulugemine

Jaanus Vaiksoo raamatus „Jussikese 12 sõpra“  tekib Jussikesel suur soov saada jõuluks imetabane muinasjuturaamat, kuid on alles jaanuar ning jõuludeni tuleb pea 12 kuud oodata. Aeg läheb aga märksa kiiremini, kui leiad igas kuus uue sõbra, kellega midagi toredat ette võtta. Kuna iga sõber kingib Jussikesele paar kirjatähte, õpib poiss mööda aastaringi kõndides selgeks ka lugemise. „Jussikese 12 sõpra“ on mõtteline järg Silvi Väljali menuraamatule „Jussikese seitse sõpra“, mis tutvustab lastele nädalapäevi ja erinevaid töid. 

Suur pehme kaisunukk Sipsik on Anu hea sõber. Eno Raua (1928–1996) kirjutatud ja Edgar Valteri (1929–2006) illustreeritud „Sipsik“ (1962) on lugu ühest erilisest ja üliarmsast nukust ning õe ja venna armastusest.

Eno Raud (1928–1996) on üks Eesti lastekirjanduse säravamaid tähti, kelle looming on rõõmustanud lapsi üle mitme põlvkonna. Raud kirjutas loo väiksest Peebust, kes ei mõistnud kõnekäände ehk rahvapäraseid ütlusi ja võttis neid sõna-sõnalt. Seetõttu sattus Peep igasugustesse sekeldustesse. Peebu juhtumistest on õppida ka tänapäeva lastel, et keegi neid ninapidi ei saaks vedada.  

Triinu Laan (võru keeles Laanõ Triinu; snd 1975) on võro-eesti lastekirjanik. Lõunaeesti hõnguga raamat teeb puust ja punaseks, kuidas elust mõnu tunda. Lugeja saab ettevõtliku papa ja poisiga lustida nii keset koomilisi äpardusi kui ka muinasjutulisi juhtumisi. „Poiss ja papa“ on väga tore ja südamlik raamat,  mille võrukeelsed dialoogid on kenasti kirjakeelde tõlgitud. 

Silvi Väljal (1928–2014) oli eesti raamatuillustraator ja graafik. Tema lõbus lasteraamat  jutustab Jussikesest ja seitsmest nädalapäevast. „Jussikese seitse sõpra“ (1966) on ilmunud üha uutes trükkides kuni tänapäevani.

Rootslane Astrid Lindgren (1907–2002) on maailma olulisim lastekirjanik. Tema „Peeter ja Petra“ on südamlik ja ajatu lugu kahest tillukesest lapsest ja nende koolisõbrast Gunnarist. Kristina Digmani võluvad pildid annavad loole lisavärvi. 

See on raamat kõigile koerasõpradele! Loomaarst Katrin Vanem-Joost räägib oma raamatus koerake Amyst, kelle pere võttis endale koerte varjupaigast. Amy elu pole seni olnud kerge, ta leiti linnatänavalt pappkastist haige ja mahajäetuna. Perel kulub palju aega, et võita koerakese usaldus, kuid seda rõõmustavam on lõpuks näha Amy suurtes silmades sügavat tänutunnet. Ta oskab olla tänulik enesestmõistetavate asjade eest nagu soe pesa, oma kauss ja mänguasjad. 

See, et 1. kooliastmes loetakse muinasjutte, on loomulik. Sama loomulik on ka see, et õpetaja valib eakohaseid lugusid klassikaliste prantsuse muinasjuttude hulgast. Kas prantslaste versioonis pääseb punamütsike hundi kõhust? 

Fr. R. Kreutzwald (1803–1882) pole ainult eestlaste eepose „Kalevipoja“ autor, vaid tema olulisemate teoste hulka kuuluvad ka „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Head lapsed kasvavad muinasjutte lugedes, nii et õpetaja valib esimese kooliastme jooksul eakohaseid lugusid, mida lugedes saavad lapsed näiteks teada, kes on põhja konn või mille poolest vähk vägev on.