Kodulugemine

Victor Hugo (1802–1885), üks 19. sajandi suuri prantslasi, valitses romantismiajal nii teatris, kirjanduses kui ka arvamusliidrina. Tema ajalooline romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) päästis kiriku teisaldamisest või ümberehitamisest ja andis tõuke gooti stiilis kirikute kaitsmisele ja uusgootika tekkele. Romaanis möllavad kired panevad selle tegelasi armastama või vihkama, neile kaasa tundma või neid põlgama ning seeläbi ka oma tõekspidamisi revideerima – seega on romaanil kõik hea kirjanduse tunnused. Eestlasteni jõudis romaani esimene, mugandatud tõlge juba 1876. aastal, mil meie oma kirjandus oli alles lapsekingades, ja meie lugemislauale on Hugo teos jäänud siiani. 

Erich Maria Remarque (1898–1970) on Saksa kirjanik, kes esindab nn kadunud sugupõlve (ingl k lost generation), st neid, kes said I maailmasõjas ihu- või hingehaavu ega suutnudki muserdusest päriselt jagu saada. Remarque’i romaanid on populaarsed kogu maailmas ja eesti keelde pole tõlgitud vaid üks neist. „Läänerindel muutuseta“ (1929) tegi autori üleöö kuulsaks – keegi polnud kujutanud sõjakoledusi nii ausalt ja lohutult, ilma igasuguse romantilise varjundita – ja kurikuulsaks: Saksamaal oodati tollal patriootlikke teoseid, mis näitaksid isamaa jõudu, mitte lihtsõduri kannatusi ja sõja ebainimlikkust. 1930. aastal valminud ekraniseering (režissöör Lewis Milestone) võitis Oscari.

Andrus Kivirähk (s 1970) on kirjanik, kel on õnnestunud köita nii lapsi kui ka täiskasvanuid, tavalugejaid kui ka kriitikuid. Ja kuigi Kivirähk avaldab romaane üsna regulaarselt, 6–7 aasta tagant, pole ükski teine ületanud populaarsuselt „Rehepappi“ (2000). Kivirähk keerab vindi peale nii eestlase olemusele kui ka meie mütoloogiale, „Rehepapist“ võib leida vastuse küsimusele, miks on eestlane olla tore või hoopis kole. Seejuures näib, et teos kõnetab ka teisi rahvusi: tõlked on ilmunud läti, norra, soome, vene ja prantsuse keeles. Ja muidugi tuleb mainida romaani ainetel valminud Rainer Sarneti filmi „November“ (2017).

Eduard Vilde (1865–1933) on eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse silmapaistvamaid realiste, kes on avaldanud humoorikaid ja kriminaalseid jutustusi, ajaloolisi romaane, näidendeid. Üks Vilde armastatumaid teoseid on kindlasti komöödia „Pisuhänd“ (1913), mida on hinnatud eesti parimaks komöödiaks ja lavastatud umbes 60 korda. Vilde naerab mõnuga välja tõusikluse ja tühisuse, näidendi tegelased Vestmann ja Piibeleht on saanud omamoodi sümboleiks, kellele viidatakse alatihti, kui kõne alla konkurents ja vägikaikavedu. 1981. aastal valmis komöödiast menukas telelavastus (lavastaja Ago-Endrik Kerge) tippnäitlejate osavõtul.

Paljudest Eduard Vilde (1865–1933) teosest on saanud eesti kirjandusklassika. Lapsepõlvest teame Vilde jutustust „Minu esimesed triibulised“. Klassikasse kuulub ka „Mahtra sõda“ (1902), Vilde ajaloolise triloogia esimene romaan, mille keskmes on 1858. aastal Mahtra mõisas aset leidnud talurahva ülestõus. Realistlikule taustale on Vilde asetanud teose tegelased, kes otsivad igaüks oma õnne ja tõde. Teosest on ilmunud 13 uustrükki, viimati 2009. aastal, ja see on tõlgitud vene, läti, ungari, saksa, soome, ukraina ja esperanto keelde (Vikipeedia).

Valida tuleb üks sel sajandil loodud eesti romaan. Soositud on jääva väärtusega ja/või ühiskonna valupunkte puudutav teos. Soovitatud teoste nimekirja annab õpetaja, aga võib ka ise teose välja pakkuda. 

Jaan Kross (1920–2007), proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija, on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest, millest olulisimad on „Kolme katku vahel“ ja „Keisri hull“. Krossi loomingut on mõjutanud ta kooliaeg Jakob Westholmi gümnaasiumis: nii romaan „Wikmani poisid“ (1988) kui ka novell „Väike Vipper“ (1981) käsitlevad II maailmasõja eelset koolielu. „Väikeses Vipperis“ on mainitud ka Prantsuse Lütseumi. Kui loed novelli läbi, saad teada, kuidas …

Ilmar Taska (s 1953) tegutseb peamiselt filmi- ja telemaailmas, aga tema esimese romaani „Pobeda 1946“ (2016) võtsid lugejad kohe hästi vastu. Teose sündmustik leiab aset teise maailmasõja järgses Eestis, tegelaste kaudu näitab autor, millises suunas võis eestlaste elu 1940ndatel kulgeda. Üks peategelasi, 6-aastane poiss, mõjutab enese teadmata oma lähedaste saatust ja on sunnitud üsna kiiresti lapsemängudest loobuma. Taska kujutatud reaalsuses on raske helgust leida, ent romaan on hoogne ja kaasahaarav.

Leelo Tungal (s 1947) on meie armastatumaid lastekirjanikke, kes tunneb end ühtviisi koduselt nii luules kui ka proosas. „Seltsimees laps ja suured inimesed“ (2008) räägib väikesest Leelost, kes tahab hirmsasti eeskujulikuks lapseks saada, ja tema kaudu teise maailmasõja järgse põlvkonna loo. Ehkki kirjanik on nimetanud teost veel üheks jutustuseks õnnelikust lapsepõlvest, olid olud keerulised ja paljud pered laiali paisatud. Ometi pole „Seltsimees laps ja suured inimesed“ sünge raamat. Leelo Tungla soe huumor aitab uskuda, et olgu aeg kui tahes kole, võib lapsepõlv ikka helge olla.

„Seltsimees laps ja suured inimesed“ moodustab koos raamatutega „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ ning „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“ triloogia „Seltsimees laps“ (romaanid on ilmunud ka ühiste kaante vahel).