Lisette Seerman

Kui aasta tagasi oleks keegi mulle öelnud, et varsti sean ma iga päev oma sammud Tallinna Prantsuse Lütseumi poole, poleks ma teda uskunud. Lütseumisse tulek polnud kunagi mu kinnisidee. Kui 9. klassis katseteaeg kätte jõudis, polnud ma kindel, kuhu või isegi millises suunas ma edasi õppima minna tahaksin. See on ka põhjus, miks mulle lütseum silma jäi: siin pole suundasid. Lütseumi katsetele tulles olin ma väga üllatunud, sest need erinesid teiste koolide katsetest päris suurel määral. Vestlus aga oli kõikide koolide omadest kõige meeldivam. Ma poleks kunagi arvanud, et külastused mu endise ajalooõpetajaga Euroopa Elamuskeskusesse ja kolhoosimuuseumisse mulle vestlusel kasuks võivad tulla, aga just nendest kogemustest sain ma pikalt jutustada. Mu üllatus oli suur, kui sain kirja, et olen lütseumis sees. See oli hetk, kui teadsin, et TPL on kool, kuhu lähen edasi.  

„Lütseum?! Julge valik…“, „Edu selle kooliga.“ – need olid enamasti esimesed reaktsioonid, mida kuulsin, kui tegin teatavaks, mis kooli ma edasi lähen. Muidugi lõi see korraks kahtlema, kas tegin ikka õige valiku või kaevasin endale hoopis haua valmis. Ootusärevus oli suur, kuna mul polnud õrna aimugi, millisesse klassi ma satun. Tänaseks päevaks olen jõudnud arvamusele, et paremat klassi ei leia ma mitte kuskilt. Olen ütlemata tänulik, et olen ümbritsetud nii hoolivatest ja toetavatest inimestest. Lütseumis meeldib mulle väga. Hindan, kuidas siin õpetatakse lisaks raamatutarkusele ka palju teisi eluks vajalikke teadmisi. Lütseum on väga mitmekesine ning siin leiab iga inimene enda jaoks midagi meelepärast. Mu silmaring on nii palju suurenenud selle lühikese aja jooksul, kui olen siin käinud. Ma pole kunagi eriti suur kunstiinimene olnud, sest kasvasin üles keskkonnas, kus sellele nii palju rõhku ei pandud, nüüd aga olen õppinud seda hindama ja väärtustama ning võin uhkelt muuseumides ringi käia, teades et mul on selline pagas selja taga. Lõppude lõpuks pean ma lütseumisse tulekut siiski õigeks otsuseks ning olen veendunud, et kui selle kooli lõpetan, pole mul mitte ainult väärt teadmised ümbritsevast maailmast, vaid ka kogemused ja sõbrad kogu eluks.

Villem Vahtrik

Tallinna Prantsuse Lütseumi sarnast kogemust ei leia maailmas mitte kusagil. Te võite otsida igast maailma nurgast, igast kirjandusteosest, igast Vana-Kreeka lauliku värsireast, igast esivanemate jutustusest, kuid midagi südamelähedasemat ei ole mina 17 aasta jooksul suutnud leida ning ilmselt ei leiagi mitte kunagi. Koolimaja on kodu, koolipere on õed-vennad, õpetajad on lapsevanemad ja igaühel on siin oma roll, mida täita, ja oma pärand, mida maha jätta. 

Maria Kruglov

Lütseumis on väga toredad õpilased, kellega saab tunni ajal nalja teha ja pärast väsitavat reedet Hirvepargis nädalalõppu tähistada. Mainimata ei saa jätta ka õpetajaid, kes on võimelised 10 korda rahulikult gümnasistidele seletama, et 2+2 on 4, mitte 5. Isiklikult valisin TPLi, sest põhikoolist alates on lütseumi pere ja tavad mulle armsaks saanud ning ma poleks suutnud seda peret maha jätta. Lisaks sellele on lütseumis tugevad nii reaal- kui ka humanitaarained, mis ei kohusta valima õppesuunda: see lubab mul oma tulevikule vabamalt mõelda.

Ekke Kivistik

Eks kooli sisse astudes kuuled lütseumi kohta palju: „ägedad inimesed!“, „igavad inimesed!“, „head õpetajad!“, „halvad õpetajad!“, „palju õppida!“ ja nii edasi. Tõele vastavad ainult positiivsed sõnad, sest koolikaaslased, jumalad, söögitädid ja muidugi õpetajad on väga toetavad ja rõõmsameelsed. Mis puutub õpikoormusesse, siis tõesti õpikalduvus on lütseumil olemas, aga see õppimise pisik on isegi nakkav ja viimaks: gümnaasiumisse lähedki ju selleks, et õppida!

Greth Vohu

Minu tulemine Tallinna Prantsuse Lütseumi gümnaasiumisse oli suhteliselt spontaanne. Sõbranna oli end lütseumi katsetele kirja pannud ja kutsus mind kaasa – nii tegin minagi ja pikemalt mõtlemata registreerisin ennast katsetele. Pärast katseid teadsin ma, et see kool on minu kool. Järgnes suvi, täis uhkust, ootust ja hingehelinat, mis mulle sosistas: „Minust saabki lütseumlane“ .  

Suvevaheajal ütles mulle lennukaaslane, et lütseum polegi nagu kool, vaid rohkem nagu eluviis. Ja kui saabus sügis, sain aru, mida ta sellega mõelnud oli, sest too suvi jäi viimaseks kergeks ja muretuks perioodiks, mis mul siiani olnud on. Aga mitte miski ei tule elus niisama ja mis ei tapa, teeb tugevaks.

Lütseum kui õppimis- ja kultuurikallakuga kool on ennast täielikult õigustanud. Vahel möödub päevi, nädalaid ja lausa kuid, kui jalad viivad koolist otse teatrisse ja mõte lendab konspektidelt valguskiirusel kavalehtedele. Lisaks sellele ei ole Eestis minu meelest ühtegi teist kooli, kus saaks algajana gümnaasiumis, kolme aasta jooksul, nii hea prantsuse keele taseme kui lütseumis. Samuti pean esile tooma tugeva reaalainete taseme. Ma poleks kunagi arvanud, et keemia ja bioloogia mulle niivõrd palju huvi võivad pakkuda, sest varem piirdus minu huvi reaalainete vastu pelgalt matemaatika ja füüsikaga – mis on ka lütseumis heal tasemel. Samuti saab siin rahuldatud minu huvi väitluse, filosoofia ja rahvusvaheliste suhete vastu. 

Kuid kõige tähtsam on minu jaoks seltskond. Ilma toredate, tarkade ja mulle armsaks saanud klassikaaslaste ja sõpradeta, kellega koos oleme pidanud in corpore seda kadalippu läbima, tunduks tuldud tee palju raskem. Samuti on lütseumi õpetajad oma ala tipud ja seetõttu ka nõudlikud. Kuid nende mõttesära, sõnaselgus ja meelekindlus on kannustavad ja inspireerivad igaüht. 

Kuigi vahel on tunne, et paat, millega tuldud teed alustasin, on ammu merepõhjas, aerud puruks ja silmapiir haihtunud, siis tean, et see on seda väärt.

Aleksander Ader

Astusin lütseumisse täiesti tavalisest piirkonnakoolist Sauel. Seda tegi ka minu ustav tolle aja klassivend Edward, kellega oleme praegugi pinginaabrid. Väikese kooliga kohanemine osutus alguses natuke tüütuks: tulin ju suurest Saue koolist, kus minuga koos õppis samas majas umbes 1000 õpilast. Lütseumis aga naudin nüüd väiksemat ja lähedasemat keskkonda, kus maja peal ringi uidates tunnen pea igat nägu.

Igal klassil on enda klassiruum, mis saab lütseumlasele kalliks kohaks. Tihti saame enda klassi kaunistada ning luua vastavalt hooajale sobiva õpikeskkonna. Näiteks tõime klassi ehtsa jõulukuuse.

Maria Paavel

Üldiselt on elus mõistlik olla arvamusel, et häid asju ei tohi muutma kiirustada. Mulle meeldiski lütseumis õppida juba põhikoolis – sobisid nii klassikaaslased kui ka õpetajad ning seega nii tunnid kui ka vahetunnid. Muidugi mõlgutasin mõtteid ka teistest gümnaasiumitest, aga iga kord, kui põhjalikumalt selle üle juurdlesin, mõistsin, et mul on siin juba väga hea. Läkski nii, et jäin enda kodukooli, tegemata isegi teiste koolide katseid. Ja terve gümnaasiumiaja vältel pole ma kordagi enda otsuses kahelnud, veel vähem seda kahetsenud. Vastupidi – rõõmustan selle üle pea iga päev.  

Kool on päriselt nagu teine kodu, kus on hea olla hommikust õhtuni ja lumest suveni. Kooliõed ja koolivennad on tugivõrgustik, kellele saad alati kindel olla. Mõni õpetaja on tänaseks mõttekaaslane, kellega on tore ka tunnivälisel ajal maailma lahata. Muidugi käib lütseumiga kaasas ka „õppimiskallak“ ja tuleb olla valmis pingutuseks, kuid igale pingutusele järgneb tavapäraselt ka pingutusele vastav preemia, mis kajastub e-Koolis. Olen palju kuulnud inimesi kõhklevat, et „kas ma ikka saan lütseumis hakkama?“, aga minu pika vaatluse tulemusena võin julgelt öelda, et sellele ei tasu liialt mõelda. Muidugi saab igaüks, kes ise vaid tahab, lütseumis kenasti hakkama.  

Tänaseks ei kujuta ma enam ennast ilma lütseumita ettegi. Igatsema hakkan teda isegi suvel ja mõnikord ka pikal jõuluvaheajal. Tunnen, et saan koolis käia täpselt nii nagu kunagi unistasin, koos sarnaste huvide ja valikutega sõpradega ning mõistlike ja empaatiliste pedagoogidega. Aadressil Hariduse 3 asuvast valgest majast on saanud justkui majakas, mis kutsub enda poole kiikama ka siis, kui tegelikult kooli asja pole.

Lagle Kaubi

Võiks öelda, et sattusin lütseumisse üsnagi juhuslikult. Ma ei olnud eriti kursis kooli tegevuse ega põhimõtetega, kuid minu arvamus Prantsuse Lütseumist on väga positiivselt avardunud selle poole aasta jooksul, mis ma olen siin koolis õppinud. Peamine eelis on kindlasti 3 aasta jooksul väga hea põhjaga prantsuse keele omandamine. Kelle peast ei oleks kasvõi korra läbi vilksatanud soov jalutada Pariisi tänavatel ning mõista enda ümber kõlavat jutusuminat? Isegi kui see on jäänud vaid õhkõrnaks unistuseks, siis kindlasti tugevneb see soov meie koolis õppides.

Tallinna Prantsuse Lütseumi missioon on kasvatada kultuurset ja väärikat kodanikku ja ma usun, et poole aastaga olen ma juba palju rohkem seda moodi, juba peale esimesi teatrikülastusi või kunstitesti. TPL-i gümnaasium pakub mitmekülgset, silmaringi avardavat õpet igas aines. Kergenduseks oli, et polnud vaja pead murda selle üle, millist õppesuunda valida. Iga päev olen ümbritsetud ägedate inimeste, huvitavate õpetajate ning sõbraliku atmosfääriga. Ma olen väga rahul, et minu gümnaasiumivalikuks osutus just see kool!

Rasmus Made

Lütseumi gümnaasiumi kõige tugevamaks küljeks pean niinimetatud „õppimiskallakut”. See tähendab, et kõiki aineid õpitakse ühesuguse põhjalikkusega. Ma ei teadnud põhikooli lõpus ega tea ka praegu, millisel erialal oma õppeteekonda jätkata tahan. Lütseumi gümnaasium on sarnases olukorras noore jaoks suurepärane, sest õpilasele laotakse teadmistest tugev ja laiapõhjaline vundament, mis jätab kõik uksed avatuks.

Väga suureks plussiks on ka lütseumile eriomased silmaringi laiendavad kultuuriteadmised, mis garanteerivad, et lütseumi õpilane on elu lõpuni teadlik muuseumi- ja teatrikülastaja. Ei saa mainimata jätta, et väike kool, ühes lennus vaid kaks paralleeli, teeb koolielu kirevaks. Kogu gümnaasium tunneb üksteist nimepidi ning ühendatud jõuga on õppimine mitte ainult lihtne, vaid ka nakkav.

Beatricepaola d’Angelo

Ma sattusin lütseumisse suhteliselt juhuslikult. Samas öeldakse, et juhus on saatuse hüüdnimi, ja ma kipun selle väitega nõustuma. Käes oli juba üheksanda klassi kevad, märtsikuu, ja ma ei olnud mitte ühegi kooli katsetel käinud. Ühiskonnaõpetuse tunni ajal tabas mind nagu välk selgest taevast mõistmine, et kahetseksin terve elu, kui järgnevaks kolmeks aastaks oma kooli jääksin. Mugavustsoon ja laiskus ähvardasid mind enesega igaveseks ühte siduda ja seda ma kohe kindlasti ei tahtnud. Ainus kool, mis ei olnud oma katseid märtsis ära teinud, oli lütseum ja ma mõtlesin, et tegu võib olla päris laheda kooliga, aga on üks oluline probleem: Tallinna Prantsuse Lütseum on teatavasti Eesti üks prestiižsemaid koole, kuidas ma sisse pidanuks saama? Mind aitas väga veebilehel olevate õpilaste kirjutatud meenutuste lugemine. Inimesed meenutasid rõõmuga ja mingisuguse võluva nostalgiaga oma gümnaasiumiaastaid, see paelus mind. Ma ei olnud kunagi kuulnud inimesi minu vanast koolist nii hästi ja patriootlikult oma gümnaasiumiajast rääkimas. Mu emakeel on itaalia keel ja ma kolisin Eestisse 2013. aastal, see tähendab, et ma olin üheksanda klassi kevadeks alles viiendat aastat Eestis olnud ja eesti keelt rääkinud, seega loomulikult ei olnud mu keelekasutus just kõige parem ja see oli ka minu kõhkluse põhjuseks. Mõtlesin, et isegi, kui ma imekombel sisse saaks, ei jõuaks ma kunagi kooli lõpetamiseni. Meenutusi aga kirjutasid ka vene emakeelega õpilased ja tänu neile otsustasin siiski proovida ja mitte kohe stardijoonel alla anda.

Siin ma nüüd olen, kirjutan tulevaste uute uudishimulike lütseumlaste jaoks ise sellise teksti ja mul on suur au seda teha. Lütseum on teinud minust täiesti uue inimese: ma olen enesekindlam, laiema silmaringiga ning väga uudishimulik maailmas toimuva suhtes ning uute teadmiste omandamine muudkui kasvatab mu teadmistejanu. Tallinna Prantsuse Lütseum on aidanud mul leida enda koha maailmas, või vähemalt on ta ehitanud laiapõhjalist baasi selleks, et ma saaksin elus julgelt tegeleda sellega, mis mind kirglikuks teeb, sest miski pole võimatu, kui sa ei karda „lolle küsimusi” küsida ja enese arendamiseks vaeva näha. Tõsi, vaeva peab nägema kohati rohkem kui teistes koolides, kuid see ei ole üle jõu käiv töö, kui sind ümbritsevad nii lahedad, erilised ja abivalmid inimesed nagu lütseumis. Lisaks teadmistele on see kool kinkinud mulle kullaväärtusega sõpru, kelle abi peale võin alati loota ja kelle abistamiseks olen ise valmis kõigeks. Ma olin ümbritsetud imelistest klassikaaslastest, kes tegid lõbusaks ja unustamatuks ka gümnaasiumi kõige raskemad ja pingelisemad päevad, supipäevadki olid tänu neile helgemad. Kolm aastat möödusid silmapilguga ja kui mul oleks võimalus ajas tagasi minna, siis ei teeks ma mitte mingil juhul teistsugust valikut. Bonne chance, mes chers!

Kaidi Raid

Lütseumis olen käinud 1. klassist peale, aga põhikooli lõpus mõtlesin, et võiks ehk gümnaasiumisse kuhugi mujale minna. Arvasin siis, et tahan ülikoolis majandust õppida, mistõttu tundus reaalkooli majandussuund õige valik. Vestlusele sain, kuid edasi kahjuks mitte... või vähemalt nii arvasin ma siis. Olukorrast tingituna jäin lütseumi ja aasta jooksul selgus, et paremini minna polekski saanud, sest huvi majanduse vastu kadus üsna pea. Uueks suunaks kujunes hoopis meditsiin. Olin murelik, kas lütseumis on reaalained ikka piisavalt tugevad, et arstiteaduskonda sisse saada, aga peale lõpueksameid avastasin, et olin vastuvõtunimekirjas esimese 20 seas 185st. Lisaks reaalainetele sain ma lütseumist aga kuhjaga kultuuriteadmisi ja -elamusi, millest oleksin reaalsuunaga klassis või koolis käies ilma jäänud.

Paljusid kindlasti hirmutavad jutud, et lütseumis õpitakse ennast surnuks ja elust väljaspool õppetööd pole mõtet unistadagi. Mingil määral on nendes muidugi iva sees – lütseumisse ei ole mõtet tulla sooviga teha võimalikult vähe tööd. Küll aga on vägagi võimalik hästi õppida ja selle kõrvalt käia ka trennis, peol või isegi tööl. Lütseumlaste ühised peod on vaieldamatult see, mis ühendab ka erinevates klassides käivad õpilasi või vilistlasigi. Samuti jäävad nendest tõenäoliselt kõige eredamad mälestused. Samas ei jää koolitunnid neile palju alla, sest nalja saab ka õpetajatega. Nalja ja nalja tegemist mõistavad lütseumlased üldse väga hästi, mistõttu igav ei hakka siin koolis kunagi.