Õppimistahe
Koolielu keskmes on õppimine. Tallinna Prantsuse Lütseumi on koguni nimetatud õppimiskallakuga kooliks, mis on hea tiitel ainult eeldusel, et see kehtib nii laste kui ka koolis tegutsevate täiskasvanute kohta. Õppiv täiskasvanu on õppivale lapsele eeskujuks.
Lütseumis ei käsitata õppimist sunnitöö, vaid võimaluse ja auasjana: õpitakse vabast tahtest ja vajaduse korral tahte jõul. Õppimistahe hõlmab uudishimu, huvi maailma ja kaasinimese vastu ning püüdlust harituse poole. See eeldab vaimset vabadust, julgust küsida, eksida ja eksimusi heastada ning usku, et õppimine (ehk muutuse saavutamine käitumisvõimes) on alati võimalik: teadmatust saab ravida teadasaamisega, oskamatust harjutamisega.
Kuigi õpitakse vabast tahtest, ei toimu see ilma pingutuseta ja kiirelt. Õppimine on raskuste ja vastuolude ületamine, pingutuse ja naudingu vaheldumine. Õppimise esmane tasu on tarkus ja rõõm eneseületusest, mitte hinne, kiituskiri või materiaalsed hüved. Kool ei loo õpilastega ärilisi, merkantiilseid vahekordi, vaid lähtub Eesti rahvuslikust ärkamisajast pärit ideaalist: saada suureks vaimult.
Hoolivus
Õppimistahet toetab hooliv suhtumine kaasinimestesse, loodusesse ja inimeste loodusse ehk kultuuri. Teadmisi ja oskusi kogutakse selleks, et neid kunagi maailma paremaks muutmisel oma panusena edasi anda.
Koolielus väljendub hoolivus eeskätt inimsuhetes: nii õpilaste ja õpetajate vahel kui ka õpilastel ja õpetajatel omavahel. Need suhted ei ole ei familiaarsed ega formaalsed, vaid üksteist austavad ja säästvad, turvalised ja usalduslikud. Kooli eesmärk ei ole selle liikmete üldine vastastikune sümpaatia, küll aga empaatia – osadustunne. Oma kooli ja ühe pere tunne annab teadmise, et see pere elab oma liikmetele kaasa ja rõõmustab nende edu üle, samuti püüab neid elu- ja õpiraskustes mõista ja toetada ega anna kunagi kergekäeliselt alla. Toetust ei võeta aga vastu passiivselt, vaid püütakse ka ise end ja oma olukorda parandada.
Hoolivus ei tähenda kõigega leppimist. Vägivallale ja labasusele, jõhkrusele ja jultumusele, ebaõiglusele ja ebaviisakusele, laiskusele ja rumalusele astutakse vastu. Probleemile tähelepanu juhtimine ei ole probleem. Hoolivuse peamine vastand on ükskõiksus.
Kultuurihuvi
Üks õppimise määratlusi on iseenda loomine kultuuris ja kultuuri loomine iseendas. Nii nagu inimese uued teadmised kasvavad varasemate pinnale, toetub inimkond eelmistele põlvkondadele. Laiemas mõttes tähistabki kultuur kogu teavet, mis talletatakse ja antakse edasi muul teel kui geenidega. Kitsamas mõttes on kultuur mõiste, mis hõlmab eri kunstiliike, nagu kirjandus, muusika, kujutav kunst, teatri- ja filmikunst ja mitmed teised. Kultuur laiemas mõttes on iga maailma kooli tegevuse keskmes, kitsamas tähenduses aga just Tallinna Prantsuse Lütseumi fookus: võimalikult paljude õppeainete, huvitegevuse ja ühisürituste peamine sisu.
Kultuurihuvi kui väärtuse edendamine koolis võib väljenduda nii kultuuri nautimises ja mõtestamises kui ka selle viljelemises. Mõlemal juhul saab õpilane eluks kaasa laia silmaringi, maailma, millel ei ole piire: kultuurist osasaamine ei nõua tingimata rikkust ega laitmatut tervist, see võib anda elule sisu ka vaesuses ja viletsuses.
Lütseumis on esikohal eesti keel ja kultuur. Kolm õpitavat võõrkeelt (prantsuse, vene ja inglise) avavad ukse uutesse kultuuridesse, täiesti uutesse maailmadesse. Koolis tekib kultuurihuviliste kogukond, kuhu kuuluvad õpilased, õpetajad ja teised töötajad, see kogukond omakorda ühendab lütseumlasi Eesti ja kogu maailma kultuurihuvilistega.