Artikli kirjutas Johanna Paide (IX a)


2. oktoobril tähistas kogu koolipere Tallinna Prantsuse Lütseumi 100. sünnipäeva juubelikontserdiga “C’est une chanson…” Alexela kontserdimajas. Kontserdisaal täitus lütseumlaste, õpetajate ja lapsevanematega. Käes oli kauaoodatud hetk.

Kuigi publik nägi vaid laval toimuvat etendust, pulbitses lavakardinate taga elu, mis oli omaette vaatepilt. Nii väikesed kui ka suured valmistusid järgmisteks etteasteteks ning oma esinemist oodates elati riietusruumide teleekraanide ees kontserdile kogu hingest kaasa. Kontserdi vaimustavad etteasted ja laitmatu kellavärgina toiminud korraldus jätsid kustumatu elamuse. Proovid ja pingutus kontserdi nimel kandis vilja ning proovide ja kontserdi erilised hetked jäid meis kumisema.

Pulbitsev elu kulisside tagant

Meie reporterite tiim tegi tiiru kulisside taga ning küsis korraldajate ja esinejate muljeid prooviperioodist ja kontserdist. Küsimustele vastasid mudilaskoori laulja ja leesikas Triine Anton (3.a klass), solist, segakoori laulja ja leesikas Kätleen Põllu (9.a klass) ning segakoori ja vokaalansambli laulja ning leesikas Steven Jakobson (12.b klass). Samuti vastasid küsimustele koorijuhid Õnne Lüüs ja Margot Peterson ning lavastaja, liikumisjuht ja Leesikate kunstiline juht Kristiina Siig.

Etenduse kõige südamelähedasemaks hetkeks pidasid nii esinejad kui ka publik enamasti lõpulaulu “Non, je ne regrette rien”, mis lõi suure ühtekuuluvustunde. Kuid vapustav tervik moodustus kõigist, nii lõbusaist kui ka kurvemaist lauludest ja tantsudest. . Uurisime, millised olid esinejate ja korraldajate kõige sümpaatsemad lood.

Triine Anton: “Minu lemmikhetk oli kankaanitants. Samuti meeldis mulle väga laulda “Ça, c’est Paris”.”

Kätleen Põllu: “Pean tõdema, et minu südame võitis esimese vaatuse viimane lugu, ,,Põhja valge naine”. Samuti oli jahmatav energia “Helmil”. Seda vaadates laulsime kõik garderoobis kaasa, kui ise laval olla ei saanud.”

Õnne Lüüs: “Georg Otsa esitus fonogrammilt “Nii algas see kõik” oli väga liigutav ning iga tähelepanelik kuulaja sai loo sõnumist aru. Ütleksin, et tervet kontserti saab pidada minu lemmikhetkeks.”

Kristiina Siig: “Pealtvaatajana meeldisid mulle “Põhja valge naine” ja “Les feuilles mortes” Christopher Rajaveeri esituses. Ma ei ole muidu väga melanhoolne ega sentimentaalne tüüp, aga väike äng laval on ikka nauditav. Ursula lavaletulek läks ka väga hästi tööle. Aga õpetajana olid lemmikhetked need, kus nägin, et tantsijad ja lauljad tundsid end laval mugavalt, avanesid ja nautisid seda, mida tegid.”

“Kuidas sujus kontserdiks valmistumine, proovid? Mis valmistas raskusi või kas läks kõik ladusalt?” 

Steven Jakobson: “Ettevalmistus kontserdiks kestis pikalt, juba suve viimasel kuul tulime koolimajja kokku, et alustada pikka protsessi. Selleks, et etenduse tähendus oleks välja kantud, pidid kunstilised juhid nägema palju vaeva meie korraldamise ning kogu kontserdi ideega, et lõpptulemus oleks rahuldav. Proovides oli meeldiv jälle kõikide lähedastega aega veeta, abistada ning etenduse loomiseks mõtteid ja ideid arendada.”

Margot Peterson: “Kontserdiks valmistumisel olid siiski omad raskused. Koroonaviiruse tõttu olid koorid olnud peaaegu olematud juba ligi poolteist aastat. Ettevalmistusel olid oma hirmud ja kahtlused, kas üldse uus koor saab moodustatud ning kuidas see kõlama hakkab. Kuid augusti linnalaagris hakkasid asjad selguma ning südant valdas tunne, et midagi ilusat ja võimsat on valmimas. Kuid ka selle nimel tuli vaeva näha ja tööd teha. Õnneks läks kontsert väga edukalt ja soovidele vastavalt.”

Lütseumi juubelikontsert oli kogu kooliperele erakordse tähendusega ning 100 aastat Tallinna Prantsuse Lütseumi ajalugu on tähistamist väärt. Küsisime, miks oli kontsert just esinejatele ja korraldajatele oluline.

Triine Anton: “Minu jaoks oli kontsert oluline, sest sain vanematele ja pereliikmetele esineda.”

Kätleen Põllu: “Minu jaoks oli see kontsert võimalus tutvuda ja suhestuda nii suuremate kui väiksemate lütseumlastega. Olles esimest aastat segakooris, oli sisseelamine seda lõbusam, et kõigil oli juba pikka aega väike elevus sees. Ütleksin, et see andis kogu lütseumile ühtsustunnet. Ja isiklikult oli see minu jaoks esimene kord esineda Alexela laval nii suure publiku ees.”

Steven Jakobson: “Kontserdil osalemine andis mulle võimaluse panustada kooliellu ja luua ajalugu ning olla selle osa  on minu jaoks väga tähenduslik.”

Õnne Lüüs: “Muidugi on see kontsert oluline erakordse juubeli pärast. Prantsuse keel ja muusika mängivad minu elus suurt rolli ning olen meie koolis kaua töötanud. Mul on hea meel, et kontsert nii hästi õnnestus.”

Margot Peterson: “Kõige suuremat heameelt toob rõõmu nägemine õpilaste, nii lauljate kui ka tantsijate silmis.. Väga tore oli tihedamalt koos töötada ka Õnne Lüüsi ja Kristiina Siigiga. See, kuidas kõik etteasted moodustasid ühe suure etenduse ning kuidas kõik töötasid juubelikontserdi heaks, lõi suure ühtekuuluvustunde ning seda ka õpilaste seas. Usun, et see on ühe kooli puhul väga oluline.”

Kristiina Siig: “Lütseum 100 juhtub üks kord elus. Ja meil igaühel on oma lütseum. Kuidas panna lavale sadade inimeste mõtted ja tunded, milles on küll suur ühisosa, aga ka palju erinevat? Ma arvan, et mõnes mõttes võis see olla mu senistest tegemistest üks suurema vastutusega.”

Pulbitsev elu kulisside tagant

“Kui saaksite panna Lütseum 200 ajakapslisse sõnumi kooli kohta, siis mis see oleks?” 

Triine Anton: “Ütleksin sõnumis, et nad oleksid õpingutes väga tublid. Tallinna Prantsuse Lütseumis saab väga palju uusi sõpru.” 

Kätleen Põllu: “Nous ne regrettons rien ehk sama lõbusalt, kultuurirohkelt ja prantslaslikult järgmisesse sajasse aastasse!”

Steven Jakobson: “Loodan, et traditsioonidest päritud harjumused pole haihtunud ning mälestusi meie imelistest aegadest kantakse edasi ka järgnevatele põlvedele, neile eeskujuks.”

Õnne Lüüs: “Ärge unustage prantsuse laule ja muusikat! Lisaksin kontserdi fonofailid!” 

Margot Peterson: “Usun, et seda lütseumi erilist tunnet väljendaks kõige paremini meie kooli moto: “Probi estote per totam vitam!””

Kristiina Siig: “Olles veel juubelipidustuste uimas jätaksin kontserdivideo. Lootuses, et neil on vahendid selle vaatamiseks.”

Direktor Peter Pedak ütles juubelikontserdi kõnes järgmist: “Tallinna Prantsuse Lütseum ei alanud meiega ega ka lõppe meiega.” Olla osa nii suurest sündmusest – see on midagi maagilist ja harukordset. Soovime lütseumile väärikat 100. juubelit ning ootame põnevusega, mida kõike võib tuua tulevik!

Probi estote per totam vitam!