Iga lütseumlane, kelle joped-sallid-mütsid pole jõudnud hommikul garderoobi, vaid on maandunud suure kaarega koridori aknalaual, teab, et nii üleriided tagasi kui ka andeks antakse õpetajate toa väikeses kambris. Kui uks pole parajasti pärani lahti, leiad sellelt sedeli: „Olen zoomitunnis“ või „Viieks minutiks söömas!“, üldjuhul aga leiad end olukorrast, kus sind tervitatakse juba enne, kui oled kohale jõudnud. 

Kuidas on see siis võimalik, et keegi on alati teistest sammu võrra ees? Meil kellelgi ei ole enam võimalik jõuda esimesena koolimajja või saada esimesena teada uue poolaasta tunniplaan, sest ühes tuleb kindel olla: kuskil ikka askeldab-siblib-toimetab õpetaja Küüsmaa. Tõtt-öelda lõhnas siin juba ammu mõne saladuse järele!

Kus te sündisite ja milline oli teie varajane lapsepõlv?

Sündisin Tallinnas, aga siis viis elu Eestimaa keskpaika – Põltsamaale, Imaverre, Jõgevale. Meid oli peres kolm last, mina see keskmine. Täitsa õnnelik lapsepõlv. Jooksime palju ringi, suhtlesime naabrilastega, ehitasime onne ja mängisime lepikus luurekat. Idüll!

Millises koolis omandasite põhi- ja keskhariduse? Kas olete oma kunagise kooliga ka siiani seotud?

Kooliteed alustasin Jõgeva keskkoolis natuke tavapärasest varem. Mind pandi kuuesena koos aasta vanema vennaga esimesse klassi. Mäletan, et käisin direktorile ette lugemas, et oma kooliküpsust näidata. Pidin koolis valvama, et vennas ikka korralik oleks. Äkki sealt ka õpetajakutsumus?:) Istusime ühes pingis ja kord sain venna kahe enda päevikusse. Esimese märkuse sain selle eest, et ei söönud mannaputru. Ei söö siiani. Aga muidu olin selline viieline.

Põhikooli, tol ajal 8. klassi, lõpetasin Kuusalu koolis. Vahva kooliaeg oli! Tegin sporti, tantsisin rahvatantsurühmas, tegutsesin näiteringis…

Siis tuli maalt linna õppima minna. Mind köitis uue 32. keskkooli teatriklass Tallinnas. Olid üsna esindusliku žüriiga vastuvõtukatsed teatrikorüfee Mikk Mikiveriga eesotsas. Vastu mind võeti ja teatriklassi ma lõpetasin. Ei kahetse. 32. kooliga seob mind veel see, et olin esimene vilistlane, kes oma koolis õpetajana tööle hakkas. Selle kooli edusammude üle rõõmustan siiani.

Põhikooli lõpupäevil

Millal täpsemalt algas teie sõprus matemaatikaga? Kuidas juhtus, et teist sai täppisteaduse õpetaja?

Matemaatika mulle koolis raskusi ei valmistanud. Jõudsin aeg-ajalt pinginaabrilegi ülesandeid lahendada. Mõtlemine ja lahenduste otsimine on mulle elus edaspidigi naudingut pakkunud. Selles, et minust matemaatikaõpetaja sai on „süüdi“ minu matemaatikaõpetaja Aime Ruubel, kes oli üks väga mõjukas persoon. Tema saatis mind mõne õpetaja puudumisel noorematesse klassidesse tundi andma. Mõningaid tema ütlusi ja võtteid kasutan siiani. Sel aastal kui keskkooli lõpetasin, lavakasse vastu ei võetud ja mine tea, miks see hea oli. Saan oma töös õpetajana kõik näitleja ambitsioonid täidetud ja rohkemgi veel: kirjutan stsenaariumi, lavastan, jagan rollid, kui vaja, olen peaosatäitja… Naudin täiega! Loodan, et õpilasedki tunnevad end minu tundides hästi. See ei tähenda muidugi mugavustsoonis olemist.

Kas ja miks peaksid tänased noored rohkem selle ameti valimise peale mõtlema? 

Eesti riigile on lausa hädavajalik, et tuleks juurde noori õpetajaid. Mina olen selles suhtes kehv õpetaja olnud. Kui mõni minu õpilane ongi matemaatikaõpetajaks õppinud, siis pikemalt kooli tööle pole keegi jäänud. Äkki keegi teist aitab mul seda viga parandada? Väärt elukutse on. Ausalt.

Miks mõni õpilane leiab, et ta pole matemaatikas andekas? Kas see on tõesti nii?

Mind häirib meie haridussüsteemis see, et õpilased kardavad teha vigu. Õppimine ju eksimise kaudu käibki. Julgus küsida, tahtmine kaasa mõelda – see on see, mis arendab ja edasi viib. Mul on ütlus: „Ainuke rumal küsimus on küsimata jäänud küsimus.“ 

Minu jaoks on õpilase matemaatikaalasest andekusest tunduvalt tähtsam tema areng. Me ei saa ju kõigis maailma asjades andekad olla. Mis üldse on andekus? Mina suudan ainult teistega koos enam-vähem õige lauluviisi üles võtta. Olen täiesti kindel, et igal inimesel on midagi, milles ta on andekas. Kui see polegi matemaatika, siis see ei muuda kedagi vähem väärtuslikuks.

Millised on olnud teie huvid läbi elu?

Mulle on juba kooliajast alates meeldinud palju teatris käia. See on nii imeline maailm! Muuseas tahaksin pensionipõlves olla mõnes teatris saaliteenindaja-kohanäitaja (üks õpilane on lubanud mind selles osas aidata). 

Armastan liikumist. Tantsisin 14 aastat tantsuansamblis Sõprus ja tegin vähemalt kolm korda nädalas kolm tundi trenni. Lisaks nädalavahetuste treeninglaagrid. Sain tänu sellele hobile palju reisida ka siis, kui riigipiirid kinni olid. Ei suuda end liigutamata praegugi elada. Kõnnin palju jala, käin basseinis ja võimlen jõusaalis. Tahaksin head vormi säilitada, et klassi ees end hästi tunda.

Lugeda meeldib. Viimasel ajal jõuan seda teha küll vähem, kui tahaksin. Kevadel taas loetud Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus“ on lehtede vahele palju märkmepabereid saanud. Raamatus on nii palju sellist, mis sobib õpetajatööga! Nüüd tahaks kätte võtta Merle Karusoo „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased“. Vast jõuluvaheajal pääsen lugema.

Käsitööd meeldib teha ja päris kobakäpp selles ei ole. Võite õpetaja Ravellilt üle küsida. 

Rääkige mõni tore meenutus ajast, mil olite alles verivärske õpetajanna!

Olin 22-aastane selline kõhnuke vastne õpetaja ja sain endale kohe gümnaasiumi 10. (nagu nüüd 11.) klassi õpetada. Ma ei tea, miks nad mind üldse kuulasid! Püüdsin olla range õpetaja ja kõik hilinejad sai saadetud klassi külgseinas oleva tahvli juurde ülesandeid lahendama. Poisid ostsid hilinemise puhuks kooli lähedal asuva poe juurest aga lilleõied kaasa ja nii minu süsteem varsti välja surigi. 

Minu juhatada antud 7. klassi vanemad kinkisid mulle näärideks lasteluuletuste raamatu, kuhu kirjutasid pühenduseks: „Meie laps-klassijuhatajale (loe laste) head uut aastat ja kasvatusõnne!“ Eks ma vaatamata oma 22 eluaastale ikka selline lapseohtu välja nägin, aga kasvatusõnne on jagunud küll.

Mälestus esimestest õpetaja-aastatest

Millal ja kuidas leidsite oma tee meie kooli?

Minu ja õpetaja Lüüsi ühise sõbranna poeg õppis Lütseumis ja tema soovitusel tõin oma poja ka katsetele ning Martin võeti vastu. Õpetaja Lüüs rääkis hr Leesile, et tal on üks tuttav matemaatikaõpetaja, kelle poeg õpib Lütseumis. Õpetaja Leesi oli küsinud, et kas on ikka ilus inimene. Õnne Lüüs naljatas, et kannab miniseelikut. Kutsuti vestlusele. Panin miniseeliku selga ja lõhnastasin hea parfüümiga. Võeti tööle.

Mis on aastate jooksul muutunud? Kas klassi ette astudes on alati olnud sama tunne?

Klassi ette astumine on päeva tipphetk. Kuna mul ei ole palju klasse õpetada, siis saan kõrgvormi sobivalt ajastada. Eks mõnikord tuleb paremini ja teine kord mitte nii hästi välja. 

Õpilased on natuke muutunud küll. Enam ei võeta õpetaja sõnu lihtsalt iseenesestmõistetavalt kuldmunadena. Tuleb rohkem selgitada, miks me midagi  teeme. Ega see halb ole.

Alustaja õpetaja

Mis on suurim tarkus, mida õpilased on teile õpetanud?

Ära kedagi solva ega alanda. Kulub elus ära.

Kui te poleks matemaatikaõpetaja, siis kellena leiba teeniksite?

Kehalise kasvatuse õpetaja meeldiks olla, käsitööõpetaja, kirjanduse õpetaja… Kui koolist väljapoole mõelda, siis kindlasti ei tahaks selline kaheksast viieni kontorilaua taga istuja olla. 

Mida peate oma suurima(te)ks tugevus(t)eks, mida aga endas jätkuvalt arendate?

Arvan, et oskan natukene matemaatikat õpetada. Mulle ei käi närvidele, kui pean mitu korda seletama. Suudan säilitada optimistliku meele ka siis, kui kõik päris hästi ei lähe.

Püüan eluga kaasas käia ja kool ning noored inimesed minu ümber annavad selleks võimaluse. Mulle sobib see elukestva õppe asi. Usun, et minu õpilastele on ka kasuks, kui mina vahel õppija rollis olen. 

Millised (põhi)mõtted annavad teile jõudu olla tegus ja rõõmsameelne?

Täidan oma päevi suures osas sellega, mida mulle meeldib teha. See annab jõudu ka mittelemmikasjadega toimetamisel. 

Minu ümber on nii palju meeldivaid kolleege ja õpilasi. 

Isiklikel lastel läheb hästi. Vanaema roll on tore.

Kadriorg, kus elan, annab hingekosutust.

Anne Küüsmaa – on ta lütseumi jaoks eeskätt õppealajuhataja või õpetaja? Miks?

Kolleegid nimetavad mind vahel õpetajate klassijuhatajaks. Nii tore tiitel! Hingelt olen ikka õpetaja.

Kuulo Vahteri tehtud portree