Kes on see lõpuklassi poiss, kelle 2.58 Schnelli ringi rekordi ees löövad nii mõnelgi põlved värisema ja kellest kuulduvad jutud, kui paljutõotavast järelkasvust õpetaja Maaritsale? Punast kanapeed (vaata videot ) koolimaja teisel korrusel on märganud küll kõik, see-eest võib selle meister oma tagasihoidlikkuses paljudele tundmatu olla. Üks on kindel, niisama (oma) diivani peal Joel Kokla (XII a) küll ei vedele. Aga mida ta siis teeb ja mõtleb?
Aitäh õpetaja Tammeveskile, kes aitas abituriendi maailma õigete küsimustega avada.
Joel, millega sa tegeled?
Kooli kõrvalt mängin Eesti kõrgliiga tasemel jalgpalli ja spordivälisel ajal loon kodus veidi silmailu. Olgu selleks siis garaažis meisterdatud puitmööbel või köögis küpsetatud croquembouche.
Choux au craquelin ehk tuuletaskud Joeli moodi
Kuidas sul selle kõige jaoks aega on, mismoodi oma aega planeerid? Kuidas oled sa võimeline nii paljude asjadega tegelema, ilma et koolitöös võlgnevusi tekiks?
Mõni aasta tagasi nentis spordiarst, et ma olen kiire magaja ja saan ka 6-7-tunnise uneajaga ilusti hakkama (palun kodus mitte järele proovida). Seega on mul ärkveloleku tunde ja aega hobidega tegeleda vahel mõnevõrra rohkem.
Peamine põhjus minu väidetava produktiivsuse taga seisneb aga põikpäisuses. Keeruliste ülesannete, mahukate käsitööprojektide ja tiheda ajakava seljatamine võimaldab mul enesele tõestada, et piisavalt suure tahtmise korral on kõik võimalik. Jonni ma juba ei jäta!
Millised loovuse erinevad tahud on sul hästi välja arenenud? Kuidas oled neid arendanud? Kes on sind õpetanud?
Hiljuti pälvisin õpilaste teadustööde konkursil Eesti Teaduste Akadeemia eripreemia järgmiste kiidusõnadega: „Selle töö [kanapee] autoril on olemas kõik loomingulise küpsuse näitajad: ilu tunnetus; arusaam, et õppida tuleb vanalt meistrilt; kujutlusvõime ülesandest kui tervikust; mõtte ja käe ideaalne koordinatsioon; võime lõpuni kestvalt keskenduda.“ Küllap ongi need minu tugevused.
Kuigi lasteaias käisin kunstiringis ja hiljem olen osalenud üksikutel kokanduskursustel, siis teadlikult ma loovuse arendamisele keskendunud pole. Kui peaksingi piiratud oskusteabe tõttu vahel hätta jääma, siis püüan kohaneda ja teha asju omamoodi.
Minu käelised ning puutööalased oskused pärinevad ilmselt kuldsete kätega isalt ja vanaisalt, kellega koos ennemuiste kodutrepil pajupille meisterdasin. Kannatlikkus detailide kallal nikerdada võrsus aga emaliini pidi, kus aeganõudev kudumine ja heegeldamine on au sees. Inspireeriv mõju on tõenäoliselt olnud ka looduskaunil metsarohkel ja mereäärsel kodukandil, MacGyver’i saatesarjal ning Pinocchio ja Papa Carlo lugudel.
Väike Joel
Millised loovad võimed ei ole sul tugevalt arenenud? Miks võiks see nii olla?
Olen heas mõttes pedant ja püüan anda endast alati maksimumi. Kahjuks pole see tihtipeale kuigi ajaefektiivne. Kontrolliva iseloomu tõttu puudub mul oskus vaba käega visandada ning loodusesõbra ja õueinimesena olen 3D-jooniste koostamises ja programmeerimises algaja. Arvuti taga istumine pole minulik.
Millist seost näed sa loovuse ja tehniliste oskuste/matemaatika/füüsika/keemia vahel?
Keemia-, füüsika- ja matemaatikaalased algteadmised annavad loovinimenesele mänguruumi, mille piires nägemusi realiseerida. Et inimese iluideaalid on seotud geomeetriliste mõistetega, nagu „kuldlõige“ ja „Fibonacci spiraal“ siis seisneb ka edu valem täpsuses ja hästi sooritatud mõõtmistes. Nagu ütleb puutöö kuldreegel: „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.“ Silmamõõt ja vaba käega loodud kunst on geeniustele.
Kas tagasihoidlikkus on voorus või komistuskivi? Ehk oskad tuua näiteid enda elust?
Matemaatikaülesande lahenduskäik, vanaema lapsepõlvelood või tüdruksõbra tunded – kui ei küsi, siis ei saa ka teada. Tulemuseks on kahetsus, tagasihoidliku inimese suurim vaenlane. Diskreetse loomu tõttu on paraku ka minu puutöömeisterdused ja kulinaarsed saavutused siiani koduseinte vahele jäänud, sest Instagrami kontot mul pole. Loodetavasti muutub see peagi. Tasub silmad lahti hoida!
Teisalt on hallid hiirekesed tihtipeale head ja tähelepanelikud kuulajad. Lõppude lõpuks pole minu arvates iseloomuomaduses nagu tagasihoidlikkus midagi halba, loevad üksnes teod.
Nii koolis kui ka ühiskonnas on tihti nii, et need, kes valjemini ja sagedamini räägivad/esinevad, kujundavad olulisel määral avalikku arvamust. Kuidas sa sellesse suhtud? Mida arvad nendest, kes sagedasti ja paljudel teemadel sõna võtavad?
Debatt on ühiskonna edasiviiv jõud, kuid arvamust avaldades tasuks jääda oma tegevusvaldkonna piiresse. Nagu kirjandis peab väitele järgnema näide ja põhjendus, nii on ka elus oluline argumenteeritus. Tühjad sõnad mõjuvad inimlikule usaldusele hukatuslikult. Üleküllastunud inforuumis tasub säilitada külma pead ja kriitilist meelt.
Millist rolli mängid sina oma klassikollektiivis?
Seda tasuks küsida klassikaaslastelt, vaatamata sellele, et ma viimasel aastal sportlike kohustuste tõttu koolimajja tavalisest harvemini jõudsin. Kui seda siiski juhtus, tekkis töövihikuid laenates vahel tunne, justkui oleksin „annaabi.ee“. Kellegi elu ma siiski loodetavasti liiga lihtsaks ei teinud.
Rein Taagepera on öelnud: „Kui mõlemad pooled püüavad teha rohkem kui pool, siis on elu ilus.“ Sellest mõttest lähtusin ka rühmatöödes, mistõttu olin gruppide valimisel tihtipeale populaarne sihtmärk.
Mida soovitad neile, kes tunnevad, et koolitöö ja tähtaegadest kinnipidamine on üle jõu käiv?
Oscar Wilde on kirjutanud: „Täpsus on suurim ajaröövel.“ See on ka põhjus, miks tasub neljapäevaseks kontrolltööks õppida juba teisipäeval, kui koormus on väiksem, ja teha lugemiskontroll ära enne selle viimast tähtaega. Arvukad kohustused tasub kirja panna paberile või telefoni märkmikusse, kust lihtsamate sooritatud ülesannete maha tõmbamine motiveerib asuma ka raskemate kallale. Unetud ööd ja töövihiku ülesannete spikerdamine on vahel paraku kõigi koolikohustuste täitmiseks vältimatud. Oluline on panna asjad enda jaoks tähtsuse järjekorda ja edasine tuleb juba iseenesest. Suur abi on lahkete klassikaaslaste (Aitäh Anni, Kaidi ja Kaspar!) ajaloo ja bioloogia konspektidest.
Keda ja mis põhjusel õpetajate toast esile tõstaksid?
Kindlasti väärib äramärkimist õpetaja Reier, kes on ühtaegu võimeline olema nii klassijuhataja, mütoloogia- ja kunstiajalooõpetaja kui ka arvukate uurimistööde juhendaja. Just õpetaja Reier oli see, tänu kellele saavutas minu lõputöö edu konkurssidel, millest osa võtmise peale ma ise poleks tulnud.
Viimasel aastal omandas aga sõna „töökus“ minu ja paljude teiste jaoks uue tähenduse. Näha õpetaja Martsinkevitšit sisestamas kell kolm öösel kontrolltöö hindeid ärgitab igaüht rohkem pingutama.
Millised on sinu arvates olnud meie kooli kõige tugevamad ja huvitavamad küljed? Kuhu võiksime areneda?
Kui Tallinna Prantsuse Lütseum oleks Karlsson katuselt, siis oleks ta „ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates“. Alles hiljaaegu taipasin, kui suur väärtus on koduklassi olemasolul. Viimased on näiteks Rocca Al Mare kooli õpilaste jaoks tundmatud ja sellest tulenevalt kannatab ka sealne klassivaim ja sõprussuhted. Ülekooliliste testide ja koolikoer Taavi lütseumlikkusest ei tasu isegi rääkida. Koeri võiks olla isegi kaks. Seltsis on ju segasem. Seega palju ma ei muudaks. Üksnes väiksemaja kellahelinaks oleva Tšaikovski „Väikeste luikede tantsu“ vahetaksin millegi värskema vastu. Viis aastat Odette’i kombel tundi tippimine ajab südamerütmi sassi ja mõjub vaimsele tervisele kurnavalt.
Millises suunas soovid end edaspidi arendada professionaalselt/inimestega suhtlejana/loova inimesena/meie ühiskonna liikmena?
Kui kõik läheb nii nagu plaanis, saab minust sügisel Tallinna Tehnikaülikooli tudeng materjaliteaduse erialal. Loodetavasti võimaldavad sealt saadavad teadmised luua mul kavalaid tootelahendusi, mis lubavad kasutada plasti otstarbekalt ja suurendada Eesti suurima rikkuse, puidu lisandväärtust. Minu unistus on luua n-ö ajamasin: käsitööettevõte, kus saaks rõhutada isetegemise olulisust, korraldada laste sünnipäevi, tuua paranduseks katkiseid tarbeesemeid ja näha nende ellu ärkamist läbi töökoja klaasist seina (nagu seda mõnes Gruusia restoranis teha saab).
Milline näeb välja elu Eestis 30 aasta pärast?
Kapitaalseid ühiskonnakorralduslikke muutusi selle lühikese aja jooksul ilmselt ei toimu, kuid hiljutise koroonaepideemia ja kodukarantiini valguses julgen arvata, et senine kellast kellani koolis ja tööl rügamine asendub aastaks 2050 osaliselt kodukooli ja -kontoriga. Viimane jätab rohkem aega perega koos olemiseks ja annab ehk meestele julgust võtta isapuhkust. Lähemate kümnendite jooksul selgub, kas Pariisi kliimakonverentsi eesmärgid saavad täidetud ja meile jäetakse elamiskõlblik planeet. Kolmekümne aastaga on aega neljarealiste maanteede ehitamise asemel investeerida jalgrattateedesse ja taastuvasse päikese-, tuule- ja bioenergiasse.
Joel koduaias