Kirjutab koolijuht Peter Pedak. 

 

Vaatan vahel oma koduseid raamaturiiuleid, kus on umbkaudu tuhat teost (paljud päranduseks saadud), ja annan endale aru, et enamikku neist ei loe ma kunagi. Sellele vaatamata on hea nendega ühes korteris elada. Mõnega olen saanud lähemalt tuttavaks ja on tekkinud tunne, et raamatu autor on hingesugulane või kauge eeskuju. Tutvustan kümmet teost, mis on eriti meelde jäänud, mõtisklema või muhelema pannud. Lugemisnaudingut on pakkunud nad kõik, sest ebamusikaalset ja puist teksti ma lihtsalt ei talu. Kuigi ka lütseumi kohustusliku kirjanduse seas on teoseid, mis on sügavalt puudutanud (kõige olulisemaks jääb meile usutavasti „Väike prints“), valisin seekord raamatud, milleni jõudsin vabatahtlikult. Kas soovitan neid teilegi? Jah, aga ainult siis, kui olete selleks valmis.  

 

Maurice Maeterlinck „Tarkus ja saatus“ (1898)

’Tarkus’ ja ’saatus’ on suured sõnad, mis võiksid vastu vaadata mõne eneseabiõpiku kaanelt. Maurice Maeterlincki, prantsuse sümbolistide jälgedes kõndinud belgia kirjaniku mõtisklusi vääristavad poeetilisus ja ekskursid kultuurilukku. Mäletan, kui tore oli 17aastasena targutada ja targutusi lugeda, isegi kui neist väga aru ei saanud. Usun, et need sisendasid rahu ja usaldust elu vastu. Moodsalt ütleksime selle kohta – õpime juhtima oma ootusi. „Kui kõik need, kes võivad pidada end õnnelikeks, avaldaksid üsna lihtsalt oma rahulolu põhjused, siis oleks ilmne, et vahe kurbuse ja rõõmu vahel pole kunagi muud kui vahe pisut naeratlevama, pisut valgustatuma leplikkuse ning vaenulise ja sünge orjastamise vahel, kitsa ja kangekaelse elukäsituse ning harmoonilise ja avara elukäsituse vahel.“ 

 

Anton Hansen Tammsaare „Elu ja armastus“ (1934)

Tammsaare on ilmselt Astrid Lindgreni kõrval kirjanik, kellele olen kulutanud enim aega. Armastan ja soovitan lugeda kõiki ta romaane. Neist viimasena võtsin ette „Elu ja armastuse“ (mõni aasta tagasi). Lugu ise on lihtne: noor maatüdruk Irma tuleb linna, satub keskealise ärimehe Rudolfi teenijaks ja lühiajaliseks abikaasaks. Tout passe, tout casse, tout lasse. Elu ja suhted on sageli nii tragikoomilised. Mulle ei meeldi hala ja sellest on Tammsaare tõesti vaba. Ta võib olla nukker, aga samas nii rahulik, mõistev ja vaimukas. Öeldakse, et „Tõde ja õigust“ võiks üle lugeda iga elukümne lõpus. Loodan, et õnnestub. Seni püsin graafikus.

 

Daniil Harms „Väljapudenevad vanaeided“ (1937)

Vene absurdiklassiku Daniil Harmsi vahvaid lasteluuletusi lugesime vene keele tunnis. Paljude tema humoreskide puhul tuleb aga meeles pidada, et need on kirjutatud stalinliku terrori ajal, kui inimene võis ühtäkki lihtsalt jäljetult kaduda. Hakkame naerma, sest muud ei jää enam üle. Stiilinäide: „Elas kord punapäine inimene, kellel polnud silmi ega kõrvu. Tal ei olnud ka juukseid, nii et punapeaks hüüti teda tinglikult. Rääkida ta ei saanud, kuna tal polnud suud. Ka nina ei olnud tal. Tal ei olnud isegi käsi ega jalgu. Ja kõhtu tal polnud ja selga tal polnud ja selgroogu tal polnud ja sisikonda tal polnud. Mitte midagi polnud. Nii ei saagi aru, kellest jutt. Parem ongi, kui me temast enam ei räägi.“ 

 

Halldór Laxness „Islandi kell“ (1943)

Tegevus toimub 17. sajandi lõpul Islandil, mis on Taani koloonia. Islandit kimbutavad ülim vaesus, nälg ja katk. Üks tegelastest, varguses süüdistatud talunik Jón Hreggvidsson teeb nilbet nalja Taani kuninga aadressil ning leiab peagi, et on põgenik, keda süüdistatakse kuninga timuka mõrvas. See on ühtaegu ajalooline romaan, väikerahva iseseisvuspüüdluste lugu ja põnevik. Kui mõtlen sõnapaarile „maailma lõpp“, tuleb silme ette Island – ürgne, karm, tühi, rahulik, igavikuline. „Islandi kella“ kinkis mulle noorem kooliõde Tui Hirv, kes elab koos heliloojast abikaasaga Reykjavikis. Pühenduseks kirjutas ta: „Huumorimeele ja kaine mõistuse terviseks, nagu Sul alati on olnud.“ Küllap siis seda see teos väljendabki.

 

Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965)

Välisministeeriumis öeldi, et tööst Pariisis unistab iga kolmas mees ja iga teine naine. Umbes sama on näitlemisega. Kui paljud meist on käinud lavakunstikooli sisseastumiskatsetel! Sõltumata aga sellest, kas inimesest saab näitleja või mitte, tasub lugeda Panso raamatut. Ta kirjutab koolist, teatrimaagiast, eetikast, isiksuse kujunemisest. Tööd ja talenti on vaja igas ametis. Kindlasti ei saa neid vastandada. Nende kõrvale seab Panso veel kolmanda t-tähega sõna – tahte. Kõige olulisem on teada, mida tahad. Mida varem sellest aru saada, seda kiiremini jõuab oma pärisrajale. 

 

Lawrence Peter ja Raymond Hull „Peteri printsiip“ (1969)

Satiiriline, irooniline ja eneseirooniline käsitlus sellest, miks on maailmas nii palju käpardeid. Peter oli Kanada pedagoog ja tema printsiip kõlab nii: mis tahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasemele. See tähendab – inimene ronib ametiredelil, kuni jõuab töökohale, millega ta enam hakkama ei saa. Me keegi ei ole selle eest kaitstud. Raamat mõjub vabastavalt, kui vahel tundub, et peaks ka võimumängudes osalema ja teisi üle trumpama. Siis tasub meenutada Peteri sententse „jäta järele, kui on juba hilja“, „haara härjal sabast, las sarvist haarab keegi teine“ või „kulutage piisavalt aega tegutsemisvajaduse kindlakstegemise peale ja see vajadus kaob ära“. On see nali või tõsi? Nii seda kui ka teist. Lugege seda raamatut siis, kui töötate kunagi suures kollektiivis. 

 

Betti Alver „Korallid Emajões“ (1986)

Õhtul, kui pea on päeva mõtetest nii väsinud, et ei jaksa enam suurt midagi lugeda, võib võtta kätte luuleraamatu. Eesti luulet on valitsenud naised: Koidula, Haava, Under, Alver, Vaarandi, Merilaas, Niit, Tungal, Luik, Kareva, Ehin… Valisin neist välja Betti Alveri. Kuigi öeldakse, et luulet ja muusikat peavad kirjutama noored inimesed (sest vanad on kaotanud spontaansuse ja asunud „konstrueerima“), köidab Betti Alveri viimane luulekogu just elutarkuse, kokkuvõtlikkuse, jaheduse ja täpsusega. 

 

Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees“ (1994)

Eesti vabanemine jääb arvatavasti (ja loodetavasti) minu generatsioonile elu olulisimaks sündmuseks. Väikerahva iseseisvuspüüdlustega „Islandi kellas“ haakub „Rahvusvaheline mees“, mis räägib Eesti koha taastamisest maailmaareenil 1990ndate alguses. Peategelane Rudolfo alias šeff ei ole keegi muu kui Lennart Meri. Lugedes tema vägitegudest globaalsete liidrite seltskonnas, millele Mihkel Mutt on keeranud veel kunstilise vindi peale (nagu „Kaera-Jaani“ tantsimine Valge maja ovaalkabinetis), tekib tahtmine ka oma elus pingutada rohkem, olla sama särav ja ebastandardne ning kujundada igast olukorrast meeldejääv etendus.

 

Maaja Kallast „Oh ajad, oh kombed“ (1995)

O tempora, o mores,“ sai käibefraasiks Rooma konsuli ja oraatori Cicero kõnest aastal 70 eKr. Maaja Kallast (õp Anu-Liis Kõlli vanem õde) oli taastatud lütseumi esimene õppealajuhataja (1992–1998), ajaloo- ja kombeõpetaja ning üks kooli näo kujundajaid. Lugesin tema „peateost“ enne keskkooli sisseastumist ja see kujutas omamoodi akent paremasse maailma, kus ollakse viisakad, peenetundelised ja vajaduse korral hoitakse impulsse vapralt vaos. Proua Kallast jäi eesti rahvale meelde sõnaka ja sirgjoonelise daamina. Tema soovitusi riietumise, istumise ja astumise kohta ei saa võtta üks ühele. Pigem ajavad need sageli naerma. Samas teab ka autor ise, et „head kombed ei tähenda alati paremaid tegusid, südamlikkust ja lahkust, aga nad loovad sellest vähemalt illusiooni.“ Mäng ja illusioon ei ole mind kunagi ükskõikseks jätnud.

 

Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (2011)

Harari käsituse järgi sai Homo sapiens tähtsusetust loomast maailma valitsejaks tänu võimele rääkida lugusid (müüte, väljamõeldisi), sest just lood panevad suure hulga omavahel võõraid inimesi koostööd tegema. Seda on tark meeles pidada, sest see annab tuleviku kujundamiseks erilise vabaduse. Nendest lugudest, mida esile tõstame, sõltub homne maailm. Kultuur võib muutuda üleöö, ei pea ootama DNA taga. See on ühtaegu suur võimalus, aga ka vastutus. Peale „Sapiensi“ on peaaegu sama populaarsed sama autori „Homo deus. Homse lühiajalugu“ (inimese astumine looja rolli bio- ja infotehnoloogia abil) ja „21 õppetundi 21. sajandiks“. Pole oluline, millisest Harariga tutvumist alustada. Ladus, läbinägelik ja humoorikas tekst haarab igal juhul kaasa.

 

Foto: Peter Pedak