Kirjutasid Anna Suursalu (XIIa) ja Kaisa Arumeel (XIIa)
Tere, lütseum! Loodame, et nautisite vaheaega ja jõudsite lisaks ülekoolilise testi õppimisele ka natuke puhata. Plirts, pärts, käes on märts! Tuntud ka kui frankofooniakuu ning sellega seoses on asjakohane rääkida Prantsuse kirjandusest, nimelt Goncourt’i auhinnast.
Goncourt’i auhind (Prix Goncourt) on Prantsusmaa prestiižseim kirjanduspreemia, mis antakse välja igal aastal parimale prantsuskeelsele proosateosele. Auhinda on välja antud aastast 1903 ning selle asutas Prantsuse kirjanik Edmond Huot de Goncourt. Auhinda saab võita korra elus ja preemia väärtus on vaid 10 eurot! Siiski kaasneb võiduga suur menu ja müügiedu ning kirjaniku populaarsus on garanteeritud, sest tegu on tõesti olulise auhinnaga.
Kuulsamate võitjate hulka kuuluvad näiteks Michel Houellebecq (teosega „Kaart ja territoorium“), Mathias Énard (teosega „Boussole“; eesti keeles on Énardi teostest ilmunud „Varaste tänav“). Erandlikult on preemia pälvinud kaks korda (erinevate nimede alt) Romain Gary (Emile Ajar) teostega „Les Racines du ciel“ ja „La Vie devant soi“. Romaani, mis eesti keeles kannab pealkirja „Elu alles ees“, on Eestis korduvalt välja antud. „Europeia“ sarja kuuluvat väljaannet saab kooli raamatukogust laenutada.
Goncourt’i auhinnal on ka alapreemiad, näiteks Goncourt de lycéens, Goncourt de la poésie, ning aastast 1998 on saanud ka teised riigid oma lemmiku valida.
Esimest korda ajaloos saab ka Eesti žürii Prantsuse kirjandust hinnata! Nimelt alustas 2021. aastal Prantsuse Instituut Eestis koostööd Goncourt’i Akadeemiaga, et anda välja Goncourt’i auhinna Eesti valik. Eesti valiku langetavad noored Tallinna Prantsuse Lütseumist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist ja Eesti Kirjanike Liidust. Žürii on 8-liikmeline ning lütseumit esindame meie. Meie ülesanne on läbi lugeda neli lõppvooru jõudnud prantsuskeelset romaani ning valida nende seast oma lemmik.
Eestile on antud lugeda neli lõppvooru jõudnud teost:
Mohamed Mbougar Sarr „La plus secrète mémoire des hommes“
Prantsusmaal valiti 2021. aasta Goncourt’i auhinna saajaks Senegali päritolu kirjaniku Mohamed Mbougar Sarri teos „La plus secrète mémoire des hommes“. Lugu keerleb salapärase ja tundmatu kirjaniku ümber, kes kirjutas skandaalse, ent geniaalse romaani. „La plus secrète mémoire des hommes“ põimib omavahel Aafrika ja Euroopa, müstika, kirjanduse ning armastuse. Teose kohta on öeldud: „Il est surtout un chant d’amour à la littérature et à son pouvoir intemporel.“
Kaisa: Võtsin romaani „La plus secrète mémoire des hommes“ kätte lootuse ja teadmisega, et tegemist on meistriteosega. Igaks juhuks hoiatan, et teos on keeleliselt pigem keeruline: üks lause võib hõlmata mitu lehekülge ning peatüki alguses kulub tükk aega, et mõista, milline tegelane parajasti jutustab. Sisus ma siiski pettuma ei pidanud, romaan on tõesti kaasahaarav ja müstiline, kuid tundsin, et kultuuriliste ja keeleliste erinevuste tõttu läheb osa teosest kaduma. Samas nautisin väga, kuidas autor käsitleb Aafrika ja Prantsusmaa kirjanike elu, loomeprotsessi ja loomingu sügavamat tähendust. Tõepoolest armastuslaul kirjandusele!
Christine Angot „Le Voyage dans l’Est“
Anna: Esimesena lugesin Angot’ autobiograafilise tagapõhjaga teost „Le Voyage dans l’Est“, mis on keeleliselt küll lihtsasti mõistetav, kuid käsitleb keerulist teemat: intsesti. Teoses kohtub emaga elav noor Christine oma isaga 13-aastaselt ja sealt saab alguse nende salasuhe, mis saadab teda kogu teismeea ja isegi hiljem. Autor pakub lugejale detailseid kirjeldusi läbikogetust ja sellest, milline ja kui kaugeleulatuv mõju sündmustel elus võib olla.
Lugesin teose läbi päris kiiresti ja keel ei osutunud selle mõistmisel probleemiks. Samas on tegemist väga delikaatse ja raske sisuga raamatuga, sest autor kirjeldab detailselt seda, kuidas isa oma väikese tütrega manipuleerib, teda seksuaalselt ära kasutab ja sellega ta elu ära rikub (tütrel tekivad söömishäired, psühholoogilised probleemid jms). Lugejana tundsin ennast üsna abitult, eriti siis, kui selgus, et olukorrast oli teadlik ka Christine’i ema, kes sellesse küsimusse täiesti ignorantselt suhtus. Soovitan teost lugeda, sest temaatika on silmiavav ja mõtlemapanev ning keeleliselt on see siin esitatud neljast teosest ilmselt kõige lihtsam.
Sorj Chalandon „Enfant de salaud“
Sorj Chalandon on Tunises sündinud Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik, kelle jaoks on võistlusel osalev teos „Enfant de salaud“ kümnes avaldatud romaan. Teosel on mitu tegevusliini, sest autor jutustab nii sündmustest reaalajas kui ka lapsepõlvemälestusest. Ajakirjanikust poeg otsib tõde oma isa kohta, kes teises maailmasõjas liitus SS-iga, prantslasena natside poolel võitles ning valetas oma sõjategevuse kohta kogu suguvõsale.
Oleme mõlemad teost lugenud ja meie arvamus on järgmine:
Teost oli huvitav lugeda, sest raamjutustuse vorm annab lugejale korraga informatsioonikilde nii olevikust kui ka minevikust, aga samal ajal muutis see teose jälgimise kohati keeruliseks ja aeglustas lugemist. Ajaloolised kirjeldused ja faktid teise maailmasõja sündmustest täiendasid kindlasti koolis õpitut, samas pidime mõlemad natuke lisainformatsiooni otsima, et loost paremini aru saada. Teos võiks eelkõige meeldida ajaloohuvilistele, kuid selle lugemisel peab arvestama, et lugemise voolu võivad takistada või pidurdada kohati keeruline sõnavara ja ajaline mitmekesisus.
Louis-Philippe Dalembert „Milwaukee Blues“
Louis-Philippe Dalembert on Haitil sündinud Prantsuse kirjanik, keda inspireeris romaani kirjutamisel 2020. aasta mais toimunud kuritegu, mille käigus politsei mõrvas George Floydi. Tema romaani peategelane on tumedanahaline poiss Emmett, keda tabab Floydiga sarnane saatus ja ta sureb alusetult jõhkrat surma. Dalembert jutustab Emmeti elust ja tegemistest, mis tema tapmisele eelnesid, muutes sellega tegelase lugejale tuttavaks ja omaks. Seda raamatut pole me kumbki veel lugeda jõudnud, seega kiita või laita veel ei oska.
Et oleme Goncourt’i auhinna Eesti valiku žüriis, saime Prantsuse suursaadik hr Eric Lamouroux’lt 7. veebruariks kutse tema Toompeal asuvasse residentsi õhtusöögile. Kohal olid ka õpetaja Rahel Kard, ühe teise rahvusvahelise projekti raames XI klassi õpilased Gertrud ja Anna Sophia ning keelelise koostöö atašee ja Prantsuse Instituudi direktori asetäitja Guillaume Raboutot. Neli tundi kestnud uhke kolmekäigulise õhtusöögi jooksul jõudsime vaid pindmiselt puudutada seniseid lugemiselamusi ja selle aasta Goncourt’i raamatute valikut. Pikemalt arutasime hoopis Eesti ja Prantsusmaa erinevuste ja sarnasuste üle, päevakajalistel teemadel, nagu julgeolek ja olümpiamängud, ning vestlesime ka mõningatel kergematel teemadel, nagu reisimine, muusika ja juustud.
Aitäh, et oled lõpuni jõudnud! Loodame, et saad edaspidi prantsuse keele või kirjanduse tundides hiilata oma teadmistega Prantsusmaa kirjandusest! Meil on lütseumis olemas kõik neli raamatut (igaühest üks eksemplar), mida soovitame kõigil huvilistel kindlasti pärast Eesti valiku väljakuulutamist (aprill 2022) kooli raamatukokku uudistama minna. Kes otsib väärt prantsuskeelset kirjandust, siis tasub ka varasematele Goncourt’i preemia võitnud teostele pilk peale visata. Lisaks on siin link, mis viib Prantsuse Instituudi lehele, millel on rohkem infot nii Goncourt’i auhindade kui ka teiste sündmuste kohta, mis frankofooniakuul toimuvad: https://ife.ee/goncourti-kirjandusauhinna-eesti-valik/.