Kätte on jõudnud kauaoodatud jõuluvaheaeg, mis on juba oodatust pikemakski veninud, seda tänu distantsõppele. Koolimaja seisab tühjalt. Klassidest, mis muidu rõkkavad nii naerust, nutust kui ka ohetest, on kosta vaid kõhe vaikus. Selleks, et me pikalt kodus diivani peal istudes oma armsat kooliperet ära ei unustaks, alustab lütseumi blogi uue sarjaga, kus me tutvustame järgemööda igat lendu, piilume klassiuste taha ning avame klasside tõelise olemuse läbi õpilaste endi silmade. Esimesena haarame abituuriumi varrukast, et XLI lendu enne pesast lahkumist veel tabada.

Lagle Kaubi ja Merilin Leetna

XLI lend Peterburis

XIIA

Gümnaasiumi alguspäevil

On aeg avada kulissid ning piiluda XIIA klassi kardi(na)tagust elu. Ilmselt pole lütseumis inimest, kes poleks kuulnud kuulsast ja toimekast XIIA klassist ning kes ei teaks, kus asub nende grandioosne klassiruum, mida õpilased omavahel nimetavad ka Olümposeks. See klass on kindlapeale üks lütseumi kõige kokkuhoidvamaid ning nende endi arvates muudab neid selliseks just see, et ühte klassi on kokku pandud nii palju erinevaid inimesi, kes kõik tasakaalustavad teineteist. XIIA kirjeldab end kui ühte suurt peret, mis astub vastu kõikidele raskustele, toetab igat oma liiget ning lahendab kõiki probleeme läbi väikese huumori. Nende koos läbi elatud seiklused ja korda saadetud pahandused on ilmselt need, mis neid kõige rohkem liidavad. Siinkohal tasuks näideteks tuua: koosviibimine vahetusõpilastest prantslastega, mis lõppes oodatust täiesti teistmoodi, terve kooli pealt toolide kokku kogumine ning nende ühte koridori vedamine, õp. Sinkale konstantselt kirjandite tähtajast kolm kuud hiljem esitamine ning klassis lumesõja pidamine. Eraldi tuleks veel välja tuua üle kooli teada-tuntud kurikuulus gristiit, mis on nii direktorile, õppealajuhatajale, õpetajatele kui ka oma klassijuhatajale vähemalt 10 halli juuksekarva tekitanud. Nende korraldatud pahandustest on tuntumad ukse lõhkumine, lume klassi vedamine, jalanõude õue riputamine (ja hiljem nende päästmine õp. Sinka tunni arvelt), klassi uste barrikadeerimine ning oma rebaste kiusamine. Klassi ühendavad suurenisti ka kontrolltööd, enne mida mõeldakse pidevalt välja uusi võimalusi tööde maksimaalselt heale tulemusele sooritamiseks, tööde sisu kohta info saamiseks laskutakse ekstreemsustesse, millest ei pruugi isegi õpetajad puutumata jääda, luuakse häid suhteid paralleelklassiga, et neilt mingeidki vihjeid eesootava töö kohta saada ning pärast töid juubeldatakse ning lauldakse suurest pingelangusest. Hoolimata sellest, et tegemist on juba täiskasvanud inimestega, ei töötaks see klass ilma oma klassijuhatajata, õp. Kardita. Kuigi ta ei lubanud neil oma koduklassi diivanit hankida, pahandab nendega pärast klassiga kollektiivselt korda saadetud pahategusid, armastab see klass oma klassijuhatajat väga ning peab teda oma klassi emaks. 

Suheldes XIIA klassiga ei jäta nad kindlasti mainimata oma supervinget Peterburi reisi, mille jooksul loodi koos palju humoorikaid mälestusi, millest neile tihtipeale pajatada meeldib. Kõige säravamad lood sellest reisist on need, kuidas kaks õpilast unustasid oma hotellikaardi tuppa ning pidid siis poolalasti hotelli retseptsiooni minema, käidi avastamas (salaja) öist Peterburi, saadi linna peal ekskursioon tundmatu mehe autos, loodi sõprussuhteid kohalike parkuurijatega ning kogeti seiklusterohket ekskursiooni Ermitaažis. Muidugi ei unustata selle reisi kõrval kodust Kurgjärvet, kus on veedetud rahustavaid suusareise. Seal on ära eksitud, kaasõpilase madrats lumehange viidud, teiste laadijatest ja hambaharjadest nööre punutud, kardinaid alla tõmmatud ning ühele õpilasele isegi soola silma raputatud.

10. klassis Peterburis

10. klassis Kurgjärvel

Kui küsisime klassilt, mis on nende moto, siis kõige kõlanumateks vastusteks osutusid: “Sorry, I´m busy, Harvard helistab”, “Kolm ühte teevad ju ikka kolme välja” ja “The show must go on”, me isegi ei kahtle selles, et Harvard nendele õpilastele helistaks.

Milline on XIIA klass läbi õpetajate silmade?

Anne Küüsmaa: „XIIA on tundliku närviga klass. Nende ümber toimuv ei jäta neid ükskõikseks. See on kaasas käinud sestsaati, kui neid tunnen ja jätkunud ka siis, kui 10. klassis uusi tulijaid lisandus. Üldiselt on see hea, aga võib tekitada probleeme, kui nähakse õigusi, aga kohustusi mitte nii väga. Suudavad tolereerida erinevaid isiksusi, vähemalt mulle tundub nii. Loomingulised. Olen näinud vahvaid asju, mida nad valmis saanud: kirjanduses, kunstiajaloos, aga toredaid mõtteid on avaldatud ka matemaatikaülesandeid lahendades. Vahel laisad ja logelevad mugavustsoonis. Samas võivad olla väga usinad ja tõsiseks pingutuseks valmis. Mitte küll päris kõik. Hea „õhuga“ klass. Alati leidub keegi, kes sulle rõõmsalt naeratab ja ukse avab. Tahvel on korralikult puhtaks pestud ja lapp niisutatud. Tunnen ennast nende läheduses hästi.“

Margot Peterson: „Särasilmsed, rõõmsameelsed, avatud ja loomingulised. Väga üksmeelne ja kokkuhoidev noorte inimeste sülem. Nendest õhkub soojust ja armastust enda, kaasõppijate, õpetajate ja kooli vastu.“

XIIB

Viimane uisutund

Astudes suure maja peauksest sisse ning pöörates fuajee nurgas seisva jõulukuuse juurest vasakule, võid vasakult koridori lõpust leida ühe avara klassiruumi, mis kuulub XIIB klassile. Selle klassi kohta võiks tõesti öelda, et tegemist on ühe kirju seltskonnaga. Leidub nii õpilasi, kes on pingsalt keskendunud õpingutele ning gümnaasiumi medaliga lõpetamisele, kuid on ka neid, kes istuvad tunnis aru saamata, et nad üldse seal on. Leidub nii omaette hoidvaid, kui ka üle kooli tuntuid naljaninasid. Nende silme läbi on nende klass justkui läbilõige ühiskonnast – nende klassis on totaalselt erinevaid inimesi, kuid sellesse suhtutakse väga positiivselt ehk diversity is the key. XIIB ise arvab, et nad pole alati just kõige ühtehoidvam klass, kuid on siiski üks olukord, sündmus, mis toob kokku kõik karvalised ja sulelised ning paneb nad ühe eesmärgi nimel töötama. Kui sa pakkusid Hirv, siis sa otseselt ei eksi, kuid selleks on hetk, mil õpetaja astub klassi ning teatab, et lähenemas on tähtis kontrolltöö. Just see on olukord, kui korralik õpilane eespingist tõuseb ning surub kätt tagapingis istuva punn-igemega. Koostatakse ühiseid Docs-faile, vastatakse koos vanadele kordamisküsimustele, jagatakse üle klassi erinevaid konspekte. Igaüks annab endast absoluutse maksimumi, et leida mingeidki niidiotsi töö sisu kohta, vahel on selleks vaja ka rakendada ekstreemsemaid meetodeid, vahel aitab nendele kaasa ka paralleelklass. Kui mõni on kontrolltöö valele daatumile märkinud ning õige päeva maha maganud, ei tasu tal suurt muret tunda, sest XIIBs aidatakse iga mats hädast välja. Küll juba leitakse võimalusi, et ka kontrolltöö ajal ühiselt parema tulemuse nimel pingutada. Isegi, kui kõik ei õnnestu alati kõige paremini, osatakse selles klassis omaenda õnnetuste üle naerda ning olla järgmine kord targemad. XIIBd ühendab enim kerglane ükskõiksus nii üksteise kui ka kõige muu suhtes, sirge peakuju, koos kannatamine, üheskoos hoole ja armastusega viksitud spikrid ja kodutööd ning analüüsioskus. Selles klassis on ilmselt parim keskkond iseendas selgusele jõudmiseks ning edukaks õppetööks. Nagu õpilased ise kinnitavad, siis neid eriti ei huvita, kuidas teistel läheb, kõik kulgevad omasoodu (v.a KT ajal loomulikult). 

Lemmikud ühistegevused abituuriumi teises paralleelis on uisutamine, klassijuhataja tund, Hirvepargis jalutamine (loe: lammutamine) ja üheskoos lugematute soolaleivapidude külastamine. Kõige meeldejäävamaks klassireisiks on aga kõigi südametesse jälje jätnud reis Venemaale, Peterburi. Saabudes oldi väga elevil, vaadati hoolega kella ning uhke suurlinn pakkus lausa sellist vaimustust, et bussist väljumine oli pigem üks suur trügimine ja võidujooks. Kuigi reis oli meeldejääv, ei oska klass kummalistel põhjustel välja tuua ühtegi selget mälestust. Mõnele on siiski meelde jäänud seigad näiteks sellest, kuidas Marten Ermitaažis ära kadus, kuidas sõlmiti sõprusi ning ka abielusid kohalike elanikega ning kuidas oma hotellitoas magamine oli kõigi jaoks viimane variant. Põnevatest hetkedest klassireisidel toodi välja ka seiklemine Alutaguse metsades, kus öösel metsas ära eksiti ning jahedal varahommikul päikesetõusu jälgiti.

Kui paluda õpilastel kirjeldada enda klassi, siis leidub kirjelduste hulgas väga värvikaid märksõnu. Illustreerivaid näiteid: Armas;  passiivne, ent hubane kollektiiv; 50/50; eluvõõras; priiskav; “Noh tead küll, see XIIB”.

Kaheteistkümnenda B klassi deviisi(de)ks oleks: ,,Küll keegi ikka midagi ära teeb!”; ,,Üks kõigi eest.”; ,,Kes sa oled enda arust?”

Milline on XIIB klass läbi õpetajate silmade?

Külli Semjonov: ,,XIIB on üldiselt nagu kahe haruga puu, mis omakorda haruneb: tugevast ja kõrgustesse pürgivast harust kasvavad välja need, kes on kõrge motivatsiooniga edasipüüdlikud ja targad inimesed, teisest harust kasvavad välja elukunstnikud, keda gümnaasium „rikkuda“ pole suutnud. Usun, et elus saavad kõik hästi hakkama. Õpilasi ühendavad märksõnad on sõbralikkus ja heatahtlikkus.”

Margot Peterson: ,,Pisut tagasihoidlikud, vaoshoitud, aga miks peaks ennast kohe kõigile avama? Parem kuulata, vaadata, mõtiskleda ja siis õigel ajal, õiges kohas ennast näidata. Kindlasti on selles klassis südamlikud, hea huumorimeelega ja empaatilised noored.”

9. klassis Pariisis

Terve lennu kohta on õp. Peterson veel öelnud: ,,Praegused abituriendid on aidanud kaasa ja jätkavad Prantsuse Lütseumi väärika teadusetempli kuvandi loomist paljude aastate jooksul ning teevad seda enda teadmata edasi ka siit majast lahkudes. Me kuuleme nendest veel palju. Aitäh teile!”

XLI lend ja XLIII lend

XLI lend leidis, et koridoris pole piisavalt istumisvõimalusi