Gabriela Turkin ja Kaisa Arumeel
Nädala algul ilmus blogis intervjuu Anne Küüsmaaga, milles ta rääkis, et Lütseumis õpetajaameti alustamisel oli oma osa ka lütseumis õppival pojal. Loe tänasest blogipostitusest lähemalt, millega Martin Küüsmaa ja tema juhendatavad väitlusklubis täpsemalt tegelevad.
Võistkond ekki-ekki-ekki-ekki…
Möödunud nädalavahetus oli Eesti põhi- ja keskkoolide väitlejate jaoks tähtis ja närvesööv, kuna toimus keskkoolide Eesti meistrivõistluste I etapp. Lütseumist osales seal tervenisti 11 inimest (kellest üks võistkond jõudis ka poolfinaali). Üleüldiselt võib kõikide tulemustega rahul olla, sest need jäid edetabeli esimesse poolde.
Aga mis on üldse väitlus ja kuidas sellega tegelema hakata?
Ilmselt kõige lihtsam on väitlust defineerida kui reeglitega võistlust tugevama argumendi nimel. Väitluses on kaks poolt – eitav ja jaatav – ning kumbki pool peab kaitsma enda seisukohta ja seletama, miks on just nende maailmapilt parem. Jaatava ja eitava poole valik on juhuslik ning seega ei pruugi väitleja maailmavaade minna kokku tema kaitstava poole omaga. Kui teema on ette teada, kirjutatakse valmis väitluse kaasus, kuhu koondatakse nii eitava kui jaatava poole probleem, plaan, argumendid ja palju muudki.
Lütseumis on läbi aastate nii pikemate kui lühemate vahedega tegutsenud väitlusklubi. Väitlusklubi eestvedaja ja juhendaja on üks Eesti parimaid väitlejaid ja kohtunikke Martin Küüsmaa, õppealajuhataja poeg, keda mõni tähelepanelikum on näinud kooli seinal kuldmedalistide reas.
Aga nüüd turniiri juurde. Seekordne turniir erines tavapärastest korralduse poolest – nimelt toimus see Zoomis. Enamikule osavõtjatest kestis see kaks, finalistidele kolm päeva. Zoomi-väitlus erineb kahtlemata tavalisest kooli-Zoomist: voodis olemisele või söömisele ei tasu mõeldagi ning ühenduse katkemine ei ole mitte kerge viperus, vaid väiksemat sorti katastroof. Et turniiri peateemaks oli „Lääneriikides peaks soodustama maal elamist“, siis kel huvi linnastumise probleemide või maaelu atraktiivseks muutmise vastu, teadke, et lütseumis on 11 selle ala spetsialisti! Turniiril toimuvad ka improvoorud ehk teema antakse ette tund aega enne väitluse algust. Tänavune improteema oli „Lapsevanemad peaksid keelama oma lastel kasutada sotsiaalmeediat põhikooli lõpuni“ ning poolfinalistid said väidelda ka teemal „Feministlik liikumine peaks aktiivselt nõudma, et riik maksaks kodustele naistele palka“. (Vaata ka @airdulycee Instagrami story’sse ja avalda oma arvamust!)
Väitlusturniiriks valmistumine ise algas nädalaid varem, mil asuti kaasust ette valmistama. Laiem silmaring tuleb väitluses alati kasuks, seega hõlmasid uuringud nii Eesti metsades elavate karude käitumisharjumusi, Põlvamaa keskmist SKP-d kui ka Sangaste kaugust Eesti ainsast 50-meetri ujumisbasseinist (huvilistele teadmiseks – 223km).
Laupäev oli täispikk väitluspäev, mis algas kolmveerand kümme ja lõppes kell üheksa õhtul. Tõsi, silmadele ja ajule oli see kurnav. Veerandfinaalidesse saanud tiimide (Lütseumist auväärne ekki-ekki-ekki-ekki-ptang-ZOOM-boing) jaoks oli väitluspäev ka pühapäev.
Kohtuti igasuguste inimeste ja nende huvitavate seisukohtadega: üks vastastiim rääkis juurviljapeenra loomiseks vajalikust hiiglaslikust maast ja kapitalist, teine kavatses igasse linna tuumajaama ehitada. Ka kohtunikud polnud vähem värvikad – üks neist andis teada, et kirjatuvil ja Messengeril pole suuremat vahet (mis on iseenesest ka tõsi). Muuhulgas saime teada, et sotsiaalmeedia alla kuulub ka eKool.
Muljeid meie kangelastelt endilt:
Võistkond kriisiolukord (Gertrud Lukas ja Lagle Kaubi XB) Meie väitlesime koolist ja natukene harjumatu oli niimoodi koolis mööbeldada ja klassi kodusemaks muuta, aga samas tekitas klassiruum akadeemilise õhkkonna, seega võib-olla oli lihtsam keskenduda kui kellelgi teisel söögilaua tagant. Lisaks käisid mõlemad Küüsmaad vahepeal innustavaid sõnu ütlemas ja saime õppealajuhatale õigel päeval ka õnnesoovid edastada. Korra jäime välisukse taha külma kätte, aga muidu sujus turniir oodatust paremini.
Võistkond ekki-ekki-ekki-ekki-ptang-ZOOM-boing (Roberta Bühler (XIIA), Kaisa Arumeel (XIA) ja Robin Karl Voldemar Raidmaa (XIIA)) Rääkimata suurest naudingust, mida pakkus kohtunike vaev (ja keeldumised) meie tiimi nime hääldamisel, pakkusid lõbu ka kohtunike „Karl-Voldemar-mida-mitu-nime-teil-kõigil-on“ (tiimi peale kokku 7 eesnime!) stiilis reaktsioonid. Lühidalt öeldes: põrandaalune veidrikute organisatsioon tuleb, näeb ja võidab. Tegelikult tuli poolfinaali saamine muidugi suure üllatusena ja aegumatuid emotsioone tasub kindlasti vaadata lingilt https://fb.watch/2s9rgM3quU/ (3.45).
Võistkond Argonaudid (Gabriela Turkin ja Liisa-Maria Jürilo XA) Meie väitlesime koos ühe tartlasega, kes reedel väitles autost ja laupäeval väitlusteemale kohaselt Tallinnast 300 kilomeetri kaugusel asuvast maakohast. Üleüldiselt võimaldas turniir luua uusi sõprussuhteid – tiimiliikmeid saime ka Eesti teisest otsast.
Võistkond Crew (Holger Noormets IXB) Minu tiimi tegi eriliseks see, et ma pole neid siiani kunagi päriselt näinud. Üks tiimikaaslane on pärit Tartust ja teine Nõmmelt, tiimi panime kokku täpselt enne turniiri ja suhtlesime-väitlesime ainult interneti teel, mis võib-olla raskendas olukorda. Aga turniir oli väga muhe!
Võistkond Quasi-Palantir (Oskar Pürg, Artur Raik, Kaarel Fridolin XIIB) Meie esimene suurem väitlusturniir oli väga tasavägine, seetõttu arenesime palju. Meil olid tugevad vastased, kuid vaatamata sellele pingutasime ja võitlesime viimase hetkeni.
Turniiri lõpuks ei olnud väsinud ainult silmad ja aju, vaid ka hunnikute viisi märkmeid kirjutanud käsi.
Algajate väitlejate jaoks oli see esimene meistrivõistluste etapp – esimene suurem pilguheit väitlusprofessionaalide maailma ning suurepärane võimalus kogemuste omandamiseks. Väitlus on imeline viis, kuidas rikastada oma mõtlemist, saavutada kiire analüüsivõime ning seda tehes mõista pisut paremini ka maailma ennast. Lõppude lõpuks elame me siin planeedil koos ja seda tehes peaks me võimalikult hästi üksteist mõistma.