Gabriela Turkin (VIII A)

13.-15. veebruaril lõi suure maja taas elama stiilinädal, mida oleks sel korral küll õigem nimetada stiilipäevadeks. Seekordne stiilinädal tabas kõiki väga ootamatult — täpselt nädal enne stiilinädala algust ilmusid O- ja 1-korruse vahelise trepi kõrvale kunstilise stiilinädala algust kuulutavad plakatid. Teemad olid kahtlemata tavapärastest rohkem vaimutööd nõudvad ning panid nii mõnegi õpilase kukalt kratsima.

Stiilinädal algas austusavaldusega Picasso elutööle — kubistliku kolmapäevaga. Kujundid, kujundid ja veelkord kujundid.

Teisipäev, 12. veebruari õhtu

Mõned sidemed on tugevad. Sellest ajast peale, kui mu kaks klassikaaslast Madis ja Nora õpilasesindusse läksid, on nende kirg ÕE tegevuse vastu lausa ennenägematu. Peaaegu terve nädala on nad iga inimese juurest kaks korda läbi käinud ning küsinud, ega nad pole stiilinädalat ära unustanud.

Isegi viimasel õhtul enne stiilinädala algust saadab Madis klassi Messengeri gruppi meeldetuletuse, et mitte keegi ei unustaks kubistlikult rõivastuda.

Meie klassi (VIIIA) võib pidada stiilinädala andunud fännideks. Ehk on põhjus selles, et 2016. aastal, meie esimesel aastal suures majas jäi stiilinädal ära. Tagajärjeks oli meie klassi üldrahvalik lein ning lugematud palved järgmisteks aastateks.

Kolmapäev, 13. veebruar

Saabun tööõpetuse tundi ning võtan naeratusega vastu avaneva vaatepildi. Meie klassi andumus pole kadunud. Igal viimasel kui inimesel on seljas midagi kubistlikku: olgu selleks siis kujunditega mustrid või rabavad kõrvarõngad. Viimaste puhul pean silmas tõelisi kubismi meistriteoseid, mis näivad kuuluvat pärismaailma asemel Picasso kunstiteostesse. Ei puudu ka Barbie ajakirjast saadud printsessikaelaehe. Kuna poole tunni pealt selgub, et n-ö ametliku töö jätkamiseks pole piisavalt materjale, hakkame hoopis hoogsalt looma kubistlikke kunstiteoseid — Picasso rebaseid, Harry Potterist tuntud surma vägiste sümboleid või siis hoopis India peaehteid.

„Issand! Ta on seda küll väga tõsiselt võtnud,“ pomiseb üks mu klassiõde enne järgmise tunni algust ühe gümnasisti näomaalingu kohta. Näomaaling on igati kubistlik ning pole võimatu, et selle nimel on kulutatud mitmeid tunde.

Kirjanduse tundi saabuvat õpetaja Maris Sinkat võib pidada kubismi imeks, mistõttu saab ta ka meie klassilt ohtralt komplimente.

„Kas sa tead midagi gümnaasiumi perfomance’itest?“ pärin ühelt klassiõelt.

„Ei,“ raputab ta pead. Gümnaasiumi perfomance’eid võib pidada peaaegu kummituslikeks fantoomideks: kõik on neist kuulnud, ent mitte keegi ei tea, kus need toimuda võivad.

Enne kuuendat tundi kõnnib sisse salapärase naeratusega õpetaja Reier, kes tabab ukse juures ootava Nora.

„Kõik kolm päeva käin ma klassist klassi, koridorist koridori, küsides küsimusi kunstivoolu kohta. Keda peetakse kubismi rajajaks ning mis on tema esimene kubistlik maal?“

Nora jääb vastuse võlgu, tema kõrvale — minu pingi ümber — hakkab kogunema hulgaliselt rahvast.

„Picasso,“ lausub mu imeliste kõrvarõngastega klassiõde Liis.

Õpetaja Reier ulatab talle loosiks registreerumiseks väikese paberilehe.

Päeva lõpetab klassijuhatajatund. Järsku tuleb mulle üks idee. Mängin oma värske mõttega tervelt seitse minutit, enne kuni lõpuks käe tõstan.

„Õpetaja Sinka? Ehk oleks hea mõte teha üks ilus klassipilt? Kubismi jäädvustamiseks.“

„Ka mina mõtlesin seda,“ lausub õpetaja, „kas teil endal on stiilinädala kohta mingeid küsimusi tekkinud?“

On, ja palju. Kui OP-kunsti riietuse point’tist on veel mõned aru saanud, siis sürrealismi iva pole keegi ära tabanud, mistõttu seletab õpetaja Sinka põhjalikult üle mõlema kunsti alustalad- värelevad mustrid ning ebareaalsed hetked une ja ärkveoleku vahel.

„Kas teksad lütseumlase jalas on ebareaalsed?“ kõlab sarkastiline kommentaar mu klassivennalt.

Lahkume kaks minutit enne tunni lõppu klassist, et jäädvustada üks imeline foto. Kes teab kust on nii mõnigi mu klassikaaslane poole tunniga välja võlunud mõne kubistliku rõivastusdetaili, millest originaalseim ja keskkonnasõbralikum on kahtlemata silmaaukudega Rimi paberkott.

Klõps mu pinginaabrilt ja olemas on kaunis foto. Nii lõppeb kubistlik kolmapäev — austusavaldus Picassole.