Emmy Karlotta IXb klassist tegeleb maalimise ja digikunstiga. Palusime tal pisut oma loomingu tagamaid avada.

Hakkasin juba päris väiksena n-ö kunsti tegema, ehk sodisin ohtralt paberile, seintele, põrandale jne. Sellest ajast saati on mu kritseldused loomulikult palju muutunud. Praegu aga olen rohkem tegelenud maalimisega, kas siis paberile või digitaalselt.

Kõige varasemad maalid, mida mul ei ole häbi kõigile näidata, pärinevadki 2020. aasta suvest. Need maalid on väga värvilised, kuid samas suhteliselt igavad. Olin väga ebakindel iga maali mõttes ja tähenduses, tihti jõudis maali tegelik eesmärk minuni alles pärast selle lõpetamist. Neil ei ole (vähemalt minu arvates) üldse sügavust ja ma ei näe ennast neis maalides. Millegipärast nad siiski sündisid ja võibolla oli neid vaja, et ma kunstnikuna areneksin. Nii et praegu on nad pigem head näited minu arengust just traditsioonilise kunsti vallas.

„Enda mõistmine” (2020)

Minu kõige viimased maalid on mulle kõige rohkem meele järele. Mulle meeldib, kui kunst ei ole perfektne ega väga lihvitud, vaid kui selles on hetkeemotsioon sees. Inimesed, keda maalin, teen ma tavaliselt maalil vähem atraktiivsemaks või siis toon nende eripära rohkem esiplaanile. Näiteks kui arvan, et kellelgi on keskmisest väiksem lõug või õrnalt näha silmade all kotte, siis teen neile peaaegu olematu lõua ja väga tumedad silmakotid, et rõhutada seda eripära. Unikaalsus näojoontes ja üldse inimese füüsises on minu silmis väga ilus. Taust on minu maalides monotoonne, kuna see aitab maali keskmes oleval kujutisel välja paista. Samuti ei ürita ma enam nii realistlikult maalida, kui varem. Sürrealism on minu jaoks palju põnevam, kuna seal on nii palju võimalusi. Kui ma ei tee just koolitööd, kus öeldakse ette, mida peab joonistama või maalima, siis vabal ajal joonistan ma peamiselt inimesi, nende nägusid või erinevaid poose.

„Jõulupuu” (2020)

Eelmisel aastal hakkasin ka digimaalimist proovima. Mul ei ole kahjuks mingit erilist tahvelarvutit, nii et olen kõik digitaalsed tööd teinud telefonis ilma abivahendita. Seetõttu võtab digimaalimine ka päris palju aega.  

„Sally Face” (tegelane samanimelisest videomängust, 2019)

Esimene digimaal, mille tegin, kukkus suhteliselt halvasti välja, kuid mida rohkem harjutasin, seda paremini sain ma digikunsti võimalustest aru ja õppisin neid ära kasutama. Näiteks kiirkustutamine vaid kahe klõpsuga on väga lihtne. Mida digivõimekamaks ma sain, seda vähem väljakutseid see vorm mulle pakkus ning mõne aja pärast ammendas see ennast. Samuti ei leidnud ma digimaalides seda ehedust, mis mulle meeldib. Mõne maali kohta arvati, et see on nagu pildistatud, kui tegelikult olid need tehtud nullist.

„Gruusia rõdu” (2019)

„Markiplier” (2020)

Päris paljud inimesed ütlevad mulle, et mu tööd on väga sünged. Ma muidugi nõustun nendega. Ilmselt on mul hetkel seda vaja, sest kunst ei teki selleks, et seda oleks ilus vaadata, vaid see tekib mõtestatult ja sellest, mida kunstnik läbi elab ja tunneb. Mul oleks pigem hea meel, kui mu tööd paneks inimesi kaasa mõtlema. Aasta pärast on mu stiil ilmselt jällegi muutunud ja see meeldibki mulle selle kõige juures kõige rohkem. Eksperimenteerimine. Kulgemine.

„Särasilmne” (2020)

„Ma lihtsalt jälgin” (2020)