Lütseumi astudes polnud ma päris kindel, kas teen õige sammu, ent otsustasin sellegipoolest proovida. Minu edasist teekonda arvestades võiks arvata, et (üsna sügava) humanitaarkallakuga kooli astumine polnud kõige parem mõte, aga olen õnnelik, et sellise valiku tegin. Lütseum pakub peale hea õppekavajärgse hariduse ääretult laia silmaringi. Suhtusin varem kultuuri skeptiliselt, võibolla teen seda mingil määral siiani, kuid samas julgen üsna kindlalt öelda, et lütseum avas mu silmad. Kurikuulsa maalitesti esimest korda läbi kukkudes ja tundide viisi maale vaadates õppisin seda kunsti peaaegu armastama, sain aru, et eri kunstivoolud on päriselt erinevad ja imetlusväärsed (ehkki kubism ja selle
“võlu” painab mind siiani, mis on mu ignorantsust kultuuri suhtes arvestades huvitav). Õppisin teatrit, arhitektuuri ja suuri mehi austama. Ei maksa karta ka seda, et lütseumi astudes peab tulihingeline frankofiil olema. Mina ei olnud ja ilmselt ei saa minust väga suurt prantsuse kultuuri austajat kunagi(austan küll prantsuse kultuuri, kuid ei nimetaks end ikkagi austajaks). Küll aga olen väga õnnelik, et õppisin prantsuse keelt: selline tunne, nagu poleks enne seda lugeda osanud. Lütseumi üheks ilusamaks omaduseks on ka väga isiklik lähenemine. Õpetajad märkavad väga hästi, kui midagi valesti on, ükskõik mis see ka poleks: kas on tegu puudulike teadmistega antud õppeainest või on laiskus
motivatsioonist lõpuks võitu saanud. Igal juhul oskavad nad aidata, vahel lausa märkamatult – niivõrd tugevate pedagoogidega on lütseumis tegu.
Lõpetuseks ütleksin, et lütseumist saab soovi korral väga palju ja kui soovi pole, siis antakse ikka rohkem, kui oodata oskaks.
Henri Veinjärv, 2012
Mina tulin Lütseumi kümnendasse klassi venekeelsest Tallinna Humanitaargümnaasiumist.
Alguses oli raske, sest pidin harjuma uue õppekeele, inimeste ning Lütseumi originaalsete kommetega, aga kõik olid nii sõbralikud ja kooli keskkond nii huvitav, et see kogemus oli igatpidi positiivne. Mida edasi, seda rohkem tundsin, et tegin õige valiku: lisaks Prantsuse Revolutsiooni faktidele sain
selgeks ballitantsu, kuidas riietuda „klassikaliselt elegantselt“ ja mida tähendab „loomulik intelligents“ – kõik see on kokuvõttes tähtsam, kui tavalised koolist saadavad numbrid ja aastaarvud.
Leidsin Lütseumi huvitavate isiksuste seas Oma Inimesed ja kohtusin kordumatute Õpetajatega. Sain mälestuseks stiilse sõrmuse, mille kannan uhkusega ka praegu. Need 3 aastat olid täis kordumatuid
hetki, ja ma olen tõesti õnnelik, et otsustasin kunagi tulla Lütseumi katsetele.
Arseni Timofejev, 2009
Gümnaasiumi kümnendasse klassi satub neid, kes on juba välja kujunenud isiksused oma hobide ning eelistustega, aga ka neid, kes alles otsivad iseennast. Mitmete jaoks on meie kooli astumise peamine põhjus head teadmised, mis võimaldavad jätkata õpinguid ülikoolis. Nii mõnedki reaalainetes tugevad
õpilased on kahelnud, kas humanitaarkool on nende jaoks õige koht, kuid hiljem on nad väärtustanud just siit saadud kultuuriloolisi teadmisi ja teatri- ning kunstipisikut.
Kui mõni aine valmistab uutele õpilastele raskusi, siis sageli leiab kas oma klassist või vanemate õpilaste seast kellegi, kes on nõus aitama. Peab olema ainult julgust küsida. Näiteks ühe klassi puhul oli tahvel enne ja pärast tunde matemaatika- ja keemiaülesannetega täidetud ja entusiastlikud
„õpetajad“ selgitasid väsimatult lahenduskäike, teises nurgas loeti innukalt prantsuse keele tekste, et hääldust harjutada ja lihvida. Hiljem olen näinud vahetundide ajal koridoris aknaorvas„abiõpetajat“ ja noort lütseumlast kontrolltööks valmistumas. Mulle meeldib õpilaste üksteisest hoolimine ja omakasupüüdmatu aitamine.
Külli Semjonov, eesti keele õpetaja
Mina tulin lütseumisse viis aastat tagasi just uudishimust, et oma silmaga seestpoolt näha, kuidas asjad selles koolis tegelikult käivad. Nüüd pean ennast juba lütseumlaseks, sest see kool sobib mulle. Kui minu klass jõudis sel aastal gümnaasiumi, siis olin eriti põnevil, kuna just meie klassi pidid tulema nö uued ja olen veendunud, et tulijad peavad olema julged ja uudishimulikud. Ma tean, et isegi paari
inimese lisandumine seltskonda või kollektiivi tähendab vanade suhete ümbermängimist ja uue olukorraga kohanemist kõigile. Missugused inimesed nad on, kas me klapime? Kuskil oktoobris, umbes rebaste ristimise aegu, tabasin end mõttelt, et ma ei saa, ega tahagi neile, kes meie klassi sel aastal lisandusid öelda „uued“, nad oleks nagu alati meiega olnud. Samas on osa inimeste teistsugune taust ja kogemus midagi väga väärtuslikku, millega arvestada. Ühest küljest on neil, kes on meid väljastpoolt vaadanud objektiivsem pilk ja nad märkavad paremini meie vigu, oskavad pakkuda lahendusi, tuua näiteid, kuidas mujal miski on lahendatud. Teisalt on alati rõõm, saada uutelt õpilastelt kinnitust, et me teeme midagi õigesti, et meil saab tõesti õppida, meil arvestatakse inimeste individuaalsusega, õpetajad ja õpilased on partnerid jne.
Liis Reier, ajaloo ja kunstiajaloo õpetaja