Kooli olümpiamängud

Olümpiamängude üldajalugu

OLÜMPIAMÄNGUDE AJALUGU JA PÕHITÕED

Ajalugu

Sissepääs staadionile

Sissepääs staadionile

Antiikolümpiamängud

Nüüdisaegsete olümpiamängude juured on Kreekas, Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuvas pühapaigas nimega Olümpia. Sealses antiikaegses pühas hiies Altises saidki alguse mängud, mida nende toimumispaiga järgi hakati hüüdma olümpiamängudeks.     Pole teada, millal Olümpias esimesed mängud aset leidsid, kindel on aga, et loetlema hakati olümpiamängude toimumist alates aastast 776 eKr, mil toimusid esimesed korrektselt registreeritud mängud. Samast aastast algas ka kreeklaste ajaarvamine 0olümpiaadides, nelja-aastastes tsüklites mängude vahel.

 

Olümpiamängude muistsed sünnilood

Olümpias sündis kreeklaste peajumala Zeusi kultus. Muistne müüt räägib, et peajumalaks tõusu ja võitu varem maailma valitsenud titaanide üle tähistas Zeus Olümpias mängude korraldamisega. Olümpiamängud olidki hiljem just Zeusile pühendatud.

Teise legendi järgi oli mängude alustajaks kangelane Pelops, kes tähistas nii oma abielu kuningas Oinomaose tütre Hippodameiaga. Oinomaos ei soovinud tütre abiellumist ja kuulutas, et annab Hippodameia kaasaks vaid sellele, kes teda kaarikusõidus võidab. Paljud käisid ebaõnnestunult proovimas, kuni Pelopsil see tegu õnnestus ja temast sai Hippodameia abikaasa ning kogu Peloponnesose valitseja (ka kogu poolsaart hakati tema nime järgi kutsuma).

Kolmas lugu räägib, et olümpiamängude loojaks oli kangelane Herakles, 12 vägiteo toimepanija. Herakles korraldanud Olümpias jooksu-võistlused, tähistamaks oma võitu kuningas Augeiase üle.

 

Hera templi varemed

Hera templi varemed

Olümpiamängude ajalooline taust

Tegelikkuses said mängud alguse osana religioossetest pidustustest, mida Olümpias kui ühes Antiik-Kreeka olulisemas usulises keskuses regulaarselt peajumal Zeusi auks korraldati.

Esimestel mängudel oli kavas vaid üks spordiala -staadionijooks, millele aja jooksul lisandus muidki alasid. Oma õitsenguajal oli antiikmängude korraldus alljärgnev. Avapäeval võistlusi ei toimunud, peeti vaid pidulikke rituaalja ohvritalitusi. Teisel päeval toimusid võistlused noortele, kes proovisid jõudu jooksus, maadluses, pentatlonis ehk viievõistluses (staadionijooks, kettaheide, kaugushüpe, odavise, maadlus), rusikavõitluses ja hiljem ka pankraationis (segu rusikavõitlusest ja maadlusest). Kolmanda päeval heitlesid mehed jooksualadel, kusjuures alustati pikamaajooksu dolichos’ega, seejärel peeti staadionijooks ning lõpuks kahe staadion pikkune jooks diaulos. Samal päeval võisteldi ka maadluses, rusikavõitluses ja pankraationis. Neljandal päeval võistlesid mehed hobuste võiduajamises, pentatlonis ja relvis- ehk kilhijooksus.  Viiendal päeval toimus lõputseremoonia koos autasustamise ning pidusöögiga.

1169 aasta jooksul 293 korral toimuda jõudnud antiikolümpiamängud andsid maailmale 4237 olümpiavõitjat, neist on tänapäevani säilinud ligikaudu tuhande atleedi nimi ja päritolu.

Antiikolümpiamängude toimumise lõpetas ristiusu saamine Vana-Rooma impeeriumi ametlikuks usuks. Sellele järgnes nn paganlike pidustuste (ka olümpiamängude) keelustamine aastal 394 pKr.

 

Vaheaastad

Ristiusu võidukäigu järel kadus elu Olümpia orust. Aastatel 522 ja 551 pKr tabasid sealset piirkondi kaks suurt maavärinat, mis muutsid iidse pühapaiga rusuhunnikuks, lisaks jäid hooletusse ka Olümpia naabruses asunud jõgede vete eest kaitsnud tammid. Nii mattuski muistsete kreeklaste kultusepaik aja  jooksul lihtsalt liiva alla.

Teadaolevalt esimene katse pärast antiikaega olümpiamängude nime kandnud pidustused korraldada pärineb 17. sajandi Inglismaalt. Jõukas aadlil Robert Dover korraldas 1612. aastal oma kodukandis Cotswoldis mängud, mis kandsid kreeka klassikutest inspireerituna olümpiamängude nime. Hiljem jõuti kohalike olümpiamängude pidamiseni veel mitmel pool maailmas. Teistest olulisemateks kujunesid rahvuslikud olümpiamängud Kreekas ja Inglismaal.

Kreekas toimusid aastail 1859,1870,1875,1888 ja 1889 olümpiamängud, mida nende esimese korraldaja, jõuka filantroobi Evangelos Zappase nime järgi on tihti nimetatud ka Zappase mängudeks.

Inglismaal algatas olümpiamängude toimumise haritlane William Penny Brookes, kes pidas oma kodukandis Much Wenlockis kohalikke olümpiamänge alates 1850. aastast. Kuuldused olümpiamängude taaselustamisest Kreekas innustasid teda korraldama üleriigilisi olümpiamänge. Kokku toimusid kuued rahvuslikud olümpiamängud: 1866 Londonis, 1867 Birminghamis, 1868 Wellingtonis, 1874 Wenlockis, 1877 Shrewsbury’s ning 1883 Hadley’s.

Kreeklaste tegudest innustunud Brookes jõudis ka rahvusvaheliste olümpiamängude korraldamise ideeni. Selle mõtte pärandas ta entusiastlikule prantslasele Pierre de Coubertinile, kes külastas inglise olümpiaisa Much Wenlockis 1890. aastal. Olümpialoolased usuvad, et seal saigi Coubertin esimese mõtte rahvusvaheliste olümpiamängude korraldamiseks.

 

Rahvusvaheliste olümpiamängude tekkepõhjustest

1892. aasta 25. novembril esines Coubertin ettekandega Pariisis Sorbonne’i ülikooli aulas pidulikul istungil, kus rõhutas rahvusvaheliste spordikohtumiste vajadust ning palus, et saalisviibijad aitaksid tal «realiseerida […] suurejooneline ja tulutoov projekt, nimelt olümpiamängude taaselustamine”. See oli esimene kord, mil idee rahvusvaheliste olümpiamängude korraldamisest avalikkuse ette jõudis.

Miks rahvusvaheliste olümpiamängude idee edukalt käivitus? 19. sajandi teisel poolel toimus maailmas rahumeelse rahvusvahelise koostöö kiire edenemine, mis mõjutas üha enam Euroopa intellektuaalset, sotsiaalset ja poliitilist elu. Sport püsis esialgu tagaplaanil, spordikorraldus oli riigiti liiga erinev. Transpordi- ja sidemajanduse arenedes muutusid rahvusvahelised spordikontaktid siiski järjest hõlpsamaks. Üha enam köitis meeli rekordsport, arenesid spordiväljakud ning -varustus, tõhustus treeningumetoodika, edenes spordiajakirjandus, algas võistlusreeglite ühtlustamine. Koostöö edendamine spordi vallas eeldas aga mitmete küsimuste lahendamist, eelkõige tekitas peavalu amatörismiprobleem.

Nii tabas Coubertini ettepanek korraldada olümpiamänge mitu kärbest ühe hoobiga – see avas uue väljundi rahvusvahelistele spordikontaktidele ja aitas kaasa võistluskorralduse ühtlustamisele.

 

Rahvusvaheliste olümpiamängude sünd

16.-24. juunini 1894. aastal toimus Pariisis rahvusvaheline spordikongress, mida hiljem on kutsutud I olümpiakongressiks. Üheksast riigist kogunenud delegaadid otsustasid antiikmängude eeskujul ellu kutsuda iga nelja aasta järel toimuvad moodsad olümpiamängud. Moodustati ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK), mille esimeseks presidendiks valiti Demetrios Vikelas Kreekast, peasekretäriks aga Pierre de Coubertin. Esimesed mängud pidid aset leidma 1896. aastal Ateenas.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee võimkonda jäi nii mängude korraldamine kui ka programmi kinnitamine. Samuti otsustati, et ROK peab toetama riike, kus spordi arendamisele vähe tähelepanu osutatakse. Leiti, et iga riik peab looma rahvusliku olümpiakomitee, mille tunnustamine ROK-i poolt tagaks ka pääsu mängudele.

I olümpiakongressil vastu võetud otsused olid ajaloolise tähendusega, seeläbi astuti ülisuur samm rahvusvahelise toimiva spordisüsteemi loomise suunas. Juba rohkem kui sajandi vastu pidanud olümpialiikumine on selle ilmekas tõestus.

 

Ateena marmorstaadion

Ateena marmorstaadion

Ateena 1896

Kreeka rahvas võttis Ateena olümpiamängud idee vastu entusiasmiga. Peamiseks takistuseks kujunenud finantsprobleemidest saadi lõpuks üle heldete toetajate abiga. Suurim toetaja oli miljonär Georgios Averof, kes annetas ligi miljon kulddrahmi mängude peaareeni, muistse marmorstaadioni rekonstrueerimiseks.

I olümpiamängudel osales ligi 300 sportlast 12 riigist. Esimese nüüdisaegse olümpiavõitjana läks ajalukku kolmikhüppe parim, ameeriklane James Connolly. Mängud äratasid suurt publiku huvi ning olid kompaktsed, toimudes lühikese ajavahemiku jooksul kindlates võistluspaikades. Esmakordsuse eufooria ja kreeklaste innukus varjutasid kõik puudused (segadused reeglite tõlgendamisel jne).

 

Olümpialiikumise areng

Õnnestunud avaetteaste järel Ateenas ei saanud värske olümpialiikumine esialgu paraku sama edukat jätku. 1900.-1908. aasta mängud korraldati osana suurematest üritustest, rahvusvahelistest maailmanäitustest, mistõttu olümpiasõnum ei pääsenud maailmas piisavalt kõlama. Alles 1912. aasta mängud Stockholmis olid taas iseseisev ettevõtmine. Seal osales rekordarv sportlasi, tõestades olümpialiikumise elujõulisust.

Alates sellest ajast on olümpiamängud olnud järjest kasvav sündmus – tõusnud on nii kavas olevate spordialade hulk, osalevate sportlaste arv kui ka publikuhuvi. Esimestel mängudel Ateenas 1896 oli kohal sportlasi 12 riigist, Ateenas 2004 aga juba 202 riigist.

 

Taliolümpiamängud

Taliolümpiamängude korraldamiseni jõudis ROK pikkade vaidluste ja Põhjamaade tugeva vastuseisu murdmise järel. Põhjamaad pelgasid tugevat konkurentsi oma esindusvõistlusele, alates 1901. aastast regulaarselt toimunud Põhjamaade mängudele. Mõned talialad olid olümpiakavas ka enne talimängude toimuma hakkamist. 1908. aasta Londoni mängudel prooviti jõudu iluuisutamises, 1920. aastal Antverpenis lisandus jäähoki.

1924. aasta Pariisi olümpiamängude vaimustuses korraldati sama aasta hakul Prantsusmaal Chamonix’s olümpia-talispordinädal. Samas toimus ka rahvusvaheline suusakongress, mille tulemusena jõuti rahvusvahelise suusaorganisatsiooni FIS (prantsuse keeles Federation Internationale de Ski) loomiseni. 1925. aastal kinnitas ROK tagantjärele talinädala võistlused esimesteks taliolümpiamängudeks.

 

Pierre de Coubertin (1863-1937)

Pierre de Coubertin (1863-1937)

Pierre de Coubertin

Prantsuse pedagoog ja ajaloolane Pierre de Coubertin (01.01.1863-02.09.1937) läks ajalukku nüüdisaegsete olümpiamängude algatajana. Aristokraatlikust perest pärit Coubertin sai hea hariduse ja innustus juba noorena Prantsusmaal kehalise kasvatuse arendamise ideedest. Ta leidis, et Prantsuse koolid annavad küll hea akadeemilise hariduse, kuid ei arenda noori kehaliselt. Coubertin soovitas võtta eeskuju Inglismaalt, ennekõike aga Rugby koolist, kus oli tema arvates taas tärganud muistsete kreeklaste idee keha ja vaimu koosarendamisest. Need mõtted viisidki ta plaanini taaselustada antiiksed olümpiamängud.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutamise järel oli ta selle peasekretär (1894-1896), president (1896-1925) ja aupresident (1925-1937). Coubertin on küll maetud Šveitsis Lausanne’is, kuid tema süda puhkab muistses Olümpias Kreekas.

 

Pierre de Coubertini põhimõtted

Spordi seondumine kultuuriga. Olümpiamängud ei ole ainult spordivõistlus, olümpialiikumise eesmärk ei ole ainult spordiga tegelemine. Tegemist on laiema kultuurilise ettevõtmisega.

Visandades olümpismi põhijooni, lähtus Pierre de Coubertin omal ajal vanade kreeklaste keha ja vaimu harmoonia eeskujudest. Ta kinnitas, et „olümpiamängudel ei eksponeerita mitte üksnes lihastugevust, vaid  tegemist on ka intellektuaalse ja kunstilise ettevõtmisega”.

Olümpiamängude kunstikonkursid. Olümpismist pidi Couberti soovi kohaselt kujunema nii hariduslik kui ka kultuuriline liikumine. Just seetõttu võeti olümpiakavasse spetsiaalsed kunstikonkursid. Kavas olid kirjandus-, arhitektuuri-, kujutava kunsti muusikakonkursid. 1912. aastal Stockholmis võitis Coubertin pseudonüümi Georges Hohrod ja Martin Eschbach all osaledes esikoha kirjanduskonkursil teosega „Ood spordile”.

Olümpiamängude kultuuriprogramm. 1948. aasta Londoi mängude järel ei leitud kunstikonkurssidele olümpiakavas enam kohta. Selle asemel pööratakse üha suuremat rõhku olümpiamängude kultuuriprogrammidele. Erinevad kultuuriprogrammid on olümpiamängude osaks aga siiani.

Inimese kasvatamine. Kasvatusprotsessi tõhustamine oli üks Coubertini esmaseid eesmärke. Oma pedagoogilistelt vaadetelt kuulus ta inglise hariduse pooldajate hulka, nähes ideaali kuulsas Rugby koolis Inglismaal. Seal elustusid Coubertini jaoks vanade kreeklaste hariduspõhimõtted. Need ajaloost tulenevad humaansed ideed pidid aga aitama kaasa spordi universaalsete väärtuste mõistmisele.

Spordi kasvatuslikul mõjul on mitu aspekti:

Sport sunnib ennast arendama (treenimine j võistlemine aitavad edasiseks eluks valmistuda)

Sportimine aitab mõista elu põhitõdesid. Tähtis pole mitte võitmine, vaid hästi võistlemine (nii nagu eluski, kus tähtsaim pole tulemus, vaid selle poole püüdlemine).

Edukas sportlane on eeskuju noortele. Sportlane kehastab eetilisi väärtusi – ausus, rüütellik- kus, sõprus.

Rahumeelsus. Olümpialiikumine on sünnihetkes peale olnud tihedalt seotud rahuideedega sündides 19. sajandil tingimustes, kus rahumeelne rahvusvaheline koostöö leidis üha uusi väljundeid. Paljud 1894. aastal Pariisis I olümpiakongressi osalenud kuulusid rahvusvahelise rahuliikumisi tegelaste hulka. Coubertin: „Rahu võib tekkida ainult paremas maailmas. Parem maailm ainul paremate inimeste tegevuse tulemusel. Paremad inimesed võivad areneda ainult ägedas spordivõistluses.”

Olümpiamängud on avatud kogu maailmale, deklareeritud on olümpialiikumise poliitikavabadust, tegemist on eri kultuuride ja maailmavaadete kokkusaamispaigaga.

Olümpiamängud pakuvad võimaluse kogu maailma sportlastele kohtuda ausas võistluses, sõbralikus õhkkonnas. Rahu, patriotism ja rahvusvaheline üksteisemõistmine liituvad tema arvates ühtseks internatsionalismiks, mille valguses olümpiamängud muutuvad eri kultuuride ühiseks foorumiks.

 

Olümpism. Olümpialiikumine

Olümpialiikumise põhialused

  1. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin, kelle algatusel 1894. aasta juunis peeti Pariisis rahvusvaheline atleetika kongress. Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) moodustus 23. juunil 1894.
  2. Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks. Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel.
  3. Olümpismi eesmärk on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest.
  4. ROK-i juhitav olümpialiikumine kasvab välja nüüdisaegsest olümpismist.
  5. ROK-i kõrgeima võimu all hõlmab olümpialiikumine organisatsioone, sportlasi ja teisi isikuid, kes on nõus juhinduma Olümpiahartast. Olümpialiikumisse kuulumise kriteeriumiks on ROK-i tunnustus.
  6. Olümpialiikumise eesmärk on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta, mis eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus.
  7. Viie ühendatud rõngaga sümboliseeritud olümpialiikumine on pidev ja universaalne. Tema kõrgpunkt on maailma sportlaste toomine suurele spordipeole – olümpiamängudele.
  8. Spordi harrastamine on inimõigus. Igal inimesel peab olema võimalus tegeleda spordiga vastavalt oma individuaalsetele vajadustele.
  9. Olümpiaharta on ROK-i poolt vastu võetud põhialuste, reeglite ja ametlike selgituste kogum. Harta hõlmab olümpialiikumise organiseerimist ja toimimist ning määrab kindlaks olümpiamängude pühitsemise tingimused.

 

Olümpism

Olümpism on elufilosoofia, mis ülendab ja ühendab keha, tahte ja vaimu omadused harmooniliseks tervikuks. Seostades sporti kultuuri ja kasvatusega, püüdleb olümpism sellise elulaadi poole, mis rajaneb jõupingutustes leitud rõõmul, heade eeskujude kasvatuslikul väärtusel ja üleüldiste eetiliste põhimõtete austamisel. Olümpismi eesmärk on seada sport kõikjal inimese harmoonilise arengu teenistusse, et soodustada rahumeelse ühiskonna rajamist, mis kannaks hoolt inimväärikuse säilitamise eest. Nüüdisaegse olümpismi põhimõtted visandas Pierre de Coubertin.

 

Olümpialiikumine

Olümpialiikumine on liikumine, mis koosneb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest (ROK, prantsuse keeles Comite International Olympique – CIO; inglise keeles International Olympic Committee – IOC), rahvusvahelistest föderatsioonidest, rahvuslikest olümpiakomiteedest, olümpiamängude organiseerimiskomiteedest, rahvuslikest assotsiatsioonidest, klubidest ja nende liikmeteks olevatest isikutest, eelkõige sportlastest, kohtunikest, treeneritest ja teistest spordiga seotud isikutest. Peale nende on olümpialiikumisse kaasatud ka teised ROK-i poolt tunnustatud organisatsioonid ja institutsioonid. Oma tegevuses lähtub olümpialiikumine olümpismi põhimõtetest.

Olümpialiikumise eesmärk on anda panus rahumeelse ja parema maailma rajamisse, kasvatades noorsugu spordi kaudu, mida harrastatakse olümpialikus vaimus ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta. See eeldab vastastikust arusaamist sõpruse, solidaarsuse ja ausa mängu vaimus. Olümpialiikumine on pidev ja universaalne, selle kõrgpunkt on kõigi viie kontinendi sportlaste toomine kogu maailma ühendavale suurele spordipeole – olümpiamängudele.

 

Aus mäng

Aus mäng on olümpiaideaal, mis hõlmab eneses ausust, austust nii meeskonnakaaslaste kui ka konkurentide vastu ning kehtestatud võistlusreeglitest kinnipidamist. Ilma ausa mängu põhimõtte järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, omavaheliseks suhtlemiseks ega ka elukvaliteedi parandamiseks. Ausa mängu peamine demonstreerija on võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest.

Olümpiaharta

Olümpiaharta on ROK-i poolt vastu võetud põhialuste, reeglite ja ametlike selgituste kogum. Harta hõlmab olümpialiikumise organiseerimist ja toimimist ning määrab kindlaks olümpiamängude pühitsemise tingimused. Olümpiaharta põhialused määratles Pierre de Coubertin ja kinnitas I olümpiakongress 1894. aastal Pariisis. Hiljem on hartat pidevalt täiendatud.

Olümpiamängud

Nüüdisaegsed rahvusvahelised olümpiamängud on olümpialiikumise kulminatsioonihetkeks olev spordipidu. Olümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, nende pühitsemise olümpiaadi esimesel aastal. Olümpiamängud koosnevad olümpiaadi mängudest (suveolümpiamängudest) ja taliolümpiamängudest. Vältimaks mängude liigset lohisevust, on sätestatud, et nad ei tohi kesta kauem kui 16 päeva.

Vaatamata kõikvõimalikele riikidevahelistele medali- ja punktiarvestustele on olümpiamängud võistlused individuaal- ja võistkondlikel spordialadel sportlaste, mitte riikide vahel.

Olümpialinn

Olümpiamängude korraldamise au usaldab ROK linnale, mis määratakse olümpialinnaks. Olümpialinn valitakse seitse aastat enne vastavate olümpiamängude toimumist. Ehkki mängud korraldab linn, mitte riik, peab korraldussoovi omava linna kandidatuuri toetama selle riigi valitsus ning kinnitama rahvuslik olümpiakomitee. Olümpialinnas peavad toimuma olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia, samuti kõik olümpiavõistlused, kui ROK ei ole andnud korraldajatele õigust osa võistlustest mujal läbi viia.

Olümpiaad

Mõiste olümpiaad tähistab neli järjestikust aastat kestvat perioodi, mis algab ühtede olümpiaadi mängude avamisega ja lõpeb järgmiste olümpiaadi mängude avamisega. Juhul kui mingi olümpiaad mängud jäävad pühitsemata, algab see olümpiaad neli aastat pärast eelmise olümpiaadi algust. Olümpiaadid nummerdatakse järjestikuliselt, alates esimestest nüüdisaegsetest olümpiamängudest (olümpiaadi mängudest), mida pühitseti Ateenas 1896. aastal.

Olümpiasümbol

Olümpiasümbol koosneb viiest omavahel põimunud rõngast (olümpiarõngast), mida kasutatakse kas ühe- või mitmevärvilisena. Rõngaste värvid ülal (vasakult) on sinine, must ja punane ning all (vasakult) kollane ja roheline. Kollane rõngas ühendab sinist ja musta ning roheline musta ja punast rõngast. Kogu kujund on korrapärane trapets, mis sümboliseerib viie maailmajao liitu ning kogu maailma sportlaste kohtumist olümpiamängudel ausas ning sõbralikus võistluses. Olümpiasümboli mõtte esitas Pierre de Coubertin 1913. aastal: kuuest värvusest (kaasa arvatud olümpialipu valge põhi) kuulub vähemalt üks kõigi maade rahvus(riigi)lipu värvuste hulka.

Olümpialipp

Olümpialipp

Olümpialipp

Olümpialipul on valge ilma ääristuseta põhi, mille keskel asub viievärviline olümpiasümbol. Esimene olümpialipp valmistati 1913.  aastal Pariisis. 3 meetrit pika ja 2 meetrit laia lipu valgel põhjal on kujutatud olümpiarõngad (selle kujutise laius on 2 meetrit ja läbimõõt 60 cm). Esimest korda heisati olümpialipp 5. aprillil 1914. aastal Pan-Egiptuse mängudel Aleksandrias. Lõpliku heakskiidu sai lipp 1914. aasta juunis Pariisis kogunenud VI olümpiakongressil. Olümpiamängudel heisati olümpialipp esimest korda 1920. aastal Antverpenis.

Olümpiadeviis

Olümpiadeviis on ladinakeelne citius, altius, fortius (eesti keeles ‘kiiremini, kõrgemale, tugevamini’). See väljendab läkitust, mille ROK adresseerib kõikidele olümpialiikumises osalejatele, kutsudes neid silma paistma kooskõlas olümpiavaimuga. Olümpiadeviisi idee pärineb Prantsuse preestrilt Henri-Martin Didonilt.

 Olümpiahümn

Ametliku olümpiahümni muusika autor on Kreeka helilooja Spyros Samaras ning originaalsõnade autor Kreeka poeet Kostis Palamas. Esimest korda kasutati olümpiahümni 1896. aasta Ateena mängudel, ent ametlikuks olümpiahümniks kinnitati see ROK-i 55. istungjärgul 1958. aastal Roomas.

Olümpiatuli

Olümpiatuli on tuli, mis süüdatakse ROK-i volil päikesekiirte abil Olümpias Kreeka jumalate kuninganna Hera templi varemete esisel. Olümpiast liigub tuli erilise teatejooksuga tõrvikutest kantuna olümpialinna, kus põleb kogu mängude kestel olümpiastaadionil. Esimest korda põles olümpiatuli 1928. aasta Amsterdami mängudel, Olümpias süüdati tuli esimest korda 1936. aasta Berliini mängude eel.

Olümpiatõotus

Olümpiatõotuse annavad sportlaste ja kohtunike esindajad olümpiamängude avatseremoonial. See on sümboolne tagatis, mis peab üleval hoidma olümpiamängude sportlikku vaimu. Sportlasvanne sisaldab eneses lubadust ausalt võistelda, kohtunike vanne aga lubadust ausalt kohtunikukohust täita. Sportlasvanne anti esimest korda 1920. aasta Antverpeni mängudel, kohtunike vanne 1972. aasta Müncheni mängudel.

Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia

Olümpiamängude ava- ja lõputseremooniad toimuvad alati olümpialinnas kindlate protseduurireeglite alusel. Avatseremoonia ei tohi aset leida rohkem kui päev enne olümpiavõistluste algust, lõputseremoonia toimub aga mängude viimasel päeval pärast kõigi võistluste lõppemist. Olümpiamängud kuulutab avatuks võõrustava maa riigipea, lõppenuks aga ROKi president. Lisaks olümpialipu heiskamisele, olümpiatule süütamisele ning olümpiatõotuse andmisele kuulub avatseremoonia olulisemate osade hulka ka sportlasdelegatsioonide sissemarss. Sissemarss toimub riikide tähestikulises järjekorras, kuid seda alustab alati olümpiamängude sünnimaa Kreeka delegatsioon ning selle lõpetab korraldajamaa delegatsioon.

Olümpiaprintsiip

Olümpiaprintsiibiks nimetatakse Pierre de Coubertini formuleeritud tõdemust „tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt”. Tõenäoliselt pärineb see algupäraselt Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse teosest „Metamorfoosid”.

Olümpiamuuseumid

Olümpiaajaloo paremaks säilitamiseks-tutvustamiseks on mitmel pool maailmas loodud olümpiamuuseumid. Olulisemad neist on Olümpias (Kreeka) asuv Nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloo muuseum ja Lausanne´is (Sveits) tegutsev Olümpiamuuseum.

Üles