Jumala vaatepunktist – Helena Juht, XIIA
Õieti algas kogu jant juba ammu. Septembris toimus tagasihoidlik jumalate suurkogu: kinnitati jalgpalli teema, jagati ülesandeid, leiutati rahumeelne rebaste valimissüsteem. Selgus, et õpetajatele ei meeldigi kunstmuru ning “Partymaker” on ohtlik laul, mis kummitab kuu aega jutti. Ja muidugi keerles peas probleem, kuidas rebast ristida.
Aga mida siis teha nende rebastega? Ühtsuse fetiši juurutamiseks anti ka vastavaid ülesandeid: pildid õpetajatega, pildid jumalatega, klassipilt, luuletus-laul kõikide jumalate nimedega ja muidugi tants. Minu klassi “Single Ladies” oli legendaarne, aga 39. lend tõstis lati jälle kõrgemale. Vaesed järgmised rebased…
Retsipäev ei olnud just romantiline kulgemine, pigem üks kofeiini üledoosis lõbusõit 45-minutiliste ajurünnakutega. Varahommikul sprint trammile, kaasas “kohv” oma rebasele. Kus on Lepiksoni ja Jahu kabriolett? Kiire frankofoonistamine näomaalingutega. Kas kellelgi on teipi? See jalgpallur tahab kindlasti dab’ida, sest silt tema seljal ütleb nii! Tunnis kriipis mure, et ega rebasele külge riputatud valguspark pole süttinud. Vähe kollaseid kaarte! Liiga palju kollaseid kaarte! Kes juhib üldse? Ja nii edasi. Aeg läks valguskiirusel ja juba istusin sõbra ja mõttetute asjade ämbriga Bermuudas. Jumal on tore roll.
Mõned asjad siin maailmas (eriti ristimisel) ei muutu kunagi. Võidu nimel mindi kaugele-kaugele ja muretseti neljakohalise numbri jagu välismaiseid sugulasi/sõpru, kes paneksid Facebookis klassipildile pöidlaid. Kahootis otsiti populaarseimat vastust olulistele küsimustele: soe sai on menüü edetabeli tipus ning Pikkel teeb jätkuvalt huumorit. Riidekett oli aus mäng nagu alati – Tuuli sukapükstest said Eriku tennised.
39. lennust retsilembesemaid rebaseid annab otsida. Nad teevad veel suuri tegusid. Kui pikkade saabastega Liisa luges rebasevannet, siis tabas mind täpselt seesama tunne, mis rebasevannet andes kaks aastat tagasi. Tunne, et olen õiges kohas ja just nende inimeste pärast tulen siia kooli tagasi (kunstitestid ja eelkell ahvatlevad ka).
Rebase vaatepunktist – Lauren Grinberg, XA
Üllad mänedžerid saabuvad rongkäigus UFA hümni taustal. Algab jalgpallurite soojendus klassikalise “Partymakeri” taustal, jätkub klassidevaheline miniolümpia ning igikestev reiv. Koolimajas toimub totaalne muutumine, saame tõelised rebasenäod pähe ning märgata võib kõiksugu sürrealistlike vaimusünnitusi. Elava kunstiteosena tuleb üles märkida Jasmin Kulagina – peas kannab ta kaunis uhket torni, valmistatud ühekordsetest jalgapalliteemalistest nõudest ning jalgade külge on tal teibitud pallid. Mänedžer Juhi rebase võib aga ära tunda vilkuvate tulede ja erkroosade põlvikute järgi ning Gert Avar on muundunud kõndivaks palliviskemänguks. Niisiis on verivärskete gümnasistide elu pööratud pea peale – seda sõna otseses mõttes kui kõlab hüüe “Vigastus!”.
Päevale paneb punkti pidu kooli aulas. Mõne jaoks on õhtu naelaks suurejooneline Kahoot, teise jaoks ehk klassitantsud. Kõik on näinud kurja vaeva (prooviõhtud viisid meid klassiga isegi TIK-i aulasse) ning rõõmupisarad õhtujuht Hanna Mia silmis tõestavad, et tasus ära! Jäänud ongi vaid rebaste vanne, sõrmuste üleandmine ja üldine eufooria – seejärel kuulume kogu hinge ja vaimuga lütseumile.
Vaata kindlasti videoid ristimisest https://www.youtube.com/watch?v=giGq2XVBObc
ja rebaste tantse
XA: https://www.youtube.com/watch?v=vB18qxLkHQE&feature=youtu.be