Oma
2012/2013 õppeaasta veetsin ma YFU õpilasvahetuse programmi raames Belgias,
täpsemalt Brüsselis. 

Kogu
see vahetusõpilaste pisik tuli meie perre tänu mu aasta varem Hollandis käinud
kasuõele. Tema selle asja kätte võttis ja ära tegi. Sealt sai minu ema
inspiratsiooni ja (pool ilma läbi rännanud nagu ta on) igatepidi
maailma avastamist pooldades võttis tema eesmärgiks mind ka minema saata. Algul
olin üsna skeptiline ning kahtleval seisukohal, aga aja möödudes sai see teema
üha südamelähedasemaks ning pärast neid lugematuid
istun-kella-kolmeni-loen-vahetusõpilaste-blogisid öid sai mulle ka selgeks, et
see on just see, mida mina ka teha tahan.

Nii
võtsingi 2012 oktoobris YFU kodulehe lahti ja valisin endale riigid ära. Minu
ainuke kriteerium riigivalikul oli prantsuse keel ametliku riigikeelena. Muu
nagu ei omanudki tähtsust. Muidugi oli, ma usun, et me kõik saame aru miks, mu
esimene valik Prantsusmaa, aga uudise peale, et sinna enam kohti polnud, langetasin kiiresti uue otsuse, mis otsustas siis Belgia kasuks. Algul olin küll
muidugi pettunud ja veidi skeptiline taas kord, aga tagantjärgi võin südamerahus
öelda, et ei kahetse. Pigem võiks öelda, et ehk nii oligi parem…

Riigivalik
tehtud, vajalikud paberid täidetud, YFU poolt ettevalmistatud kõikvõimalike
infotundide, muljetamiste, koolituste ning laagritega, olingi lõpuks valmis
minema vastu oma uuele elule välismaal. 21 august seadsin kella 3-4 paiku
sammud lennujaama ühes oma kohvriga, kuhu olin sunnitud olnud 21kg sisse
mahutama oma kõik eluks vajalikud asjad.

Lennujaama
oli saatma tulnud palju-palju sõpru ja kuigi seal veel enne Eestimaalt
lahkumist üks arusaamatus dokumentidega tekkis, siis peagi olin juba kahe teise
Eesti tüdrukuga (Hanna-Grete Lütseumist ja Saara-Maria Miina Härma
Gümnaasiumist) 2 tundi kestval lennul, mis pidi meid viima Belgiasse. Mäletan
siiani nii selgelt, et kõigi kolme esimene mõte oli stiilis “kuhu me ennast
nüüd mässinud oleme”… Paljutõotav algus.

Sellegipoolest
sujus lennujaamas kõik väga ilusti ning peagi olingi teel oma uue päris Belgia
perega oma uue Belgia kodu poole. Veidi piinlik oli, sest minu prantsuse keele
oskus piirdus tollel päeval sõnadega “oui”, “non”,
“merci” “peut-être” aga õnneks oli tegu väga mõistlike
inimestega (nagu kõik YFU pered) ja koju jõudes söödeti mind kõike head-paremat
täis ja suundusin pärast väsitavat päeva oma uue toa uude voodisse magama.

Sellest
päevast peale algaski mu 10 kuud kestev Belgia elu. Kogu seda kogemust on
praegu niivõrd raske kirja panna ning edasi anda. Perega sain ma otsekohe
lähedaseks ning ka keeleoskus paranes märgatavalt iga päevaga. Peres olid mul
imearmsad õde ja vend ning ema. Kooli läksin ma umbes 2 nädalat pärast
Belgiasse jõudmist ning sealt sain ka oma esimesed sõbrad. Lisaks koolile
käisin ka võrkpalli trennis (soovitan soojalt igale tulevasele vahetusõpilasele
kooli kõrvalt uusi tegevusalasid proovida ning kindlasti trenniga tegeleda, sest
lisakilod on NII kerged tulema!) ja sealt sain ka imearmsaid tuttavaid.

Kultuurishokki
kui sellist minul kunagi ei eksisteerinudki. Mingit suurt kurbust ka hinge ei
tulnud peaaegu mitte kunagi. Vahetevahel tuli küll muidugi selline hoog peale,
kus istusin oma toas, kuulasin Ewert and The Two Dragons laule ja vaatasin
Laulvat Revolutsiooni salaja teki all ja nutsin natukene vaikselt patja, aga
sellest sain kohe kiiresti üle ja enamuse ajast hirmutas mind pigem mõte, et
aeg käib liiga kiiresti ja Eestisse tagasipöördumise hetk läheneb nii kohutava
kiirusega.

Üleüldiselt
möödus minu aasta koolis käies, uusi inimesi tundma õppides, uusi toite
avastades, keeleapsakaid tehes, oma hirmudest üle saades (sest muud võimalust
polnud kui ise hakkama saada), Belgiat avastades, iga päev keeleoskuse
paranemise üle rõõmustades, uusi sõnu ja väljendeid õppides, lugematuid häid
hetki teiste vahetusõpilastega koos veetes, nendega head ja halba jagades,
vahetusõega erinevaid asju ette võttes, pisarateni naerdes, unustamatuid
mälestusi koos perega luues, tuhandeid
pilte tehes, kõikvõimalike vaatamisväärsusi ning muuseumeid külastades,
erinevatel kontsertidel käies, koolipidudel lõbutsedes, uskumatuid reise ette
võttes, kohalike sõpradega aega veetes ning iga päev midagi uut õppides. Nagu juba
mainitud sai, siis mulle langes osaks uskumatu õnn saada pere Brüsselisse, mis
avas mulle ääretult palju uksi, sest on ju tegu Euroopa pealinnaga ja võimalusi
oli seal lõpmatult palju! Kogu see vahetusõpilaseks olemise kogemus on midagi
nii uskumatut ja asendamatut, et ma ei vahetaks seda MITTE millegi vastu oma
elus ning ma ei suuda kuidagi inimesi enda ümber ära tänada sellise võimaluse
eest. Vahetusaastal olles õppisin niivõrd palju maailma ja ühiskonna kohta enda
ümber, iseenda ning erinevate kultuuride ja kommete kohta. Ma julgen väita, et
olen kindlasti palju iseseisvam, tolerantsem ning avatum ja vaatan elule
täiesti uue pilguga. Lisaks räägin tänaseks soravalt prantsuse keelt, mis ei
saa mitte kahjuks tulla, otse ristivastupidi!

Lisaks
vapustavale vahetusaastale olen endale saanud uue suurepärase perekonna kõigi
YFU vahetusõpilaste ning vabatahtlike näol. Nende inimestega, kes minuga samal
ajal Belgias olid, suhtlen ma siiani edasi ning juba praegu planeerime
järgmiseks aastaks kokkusaamisi ning hoiame siiani pidevalt kontakti. Teiseks
aga on mulle niivõrd südamelähedaseks saanud YFU Eesti vabatahtlikud, kes on
kõik täpselt sama läbi teinud ja oskavad seetõttu sind alati aidata ja toetada.
Räägitakse ju isegi näiteks vastupidisest kultuurishokist, mis tabab sind siis,
kui kodumaa pinnale tagasi jõuad. Sellisel juhul on just need vabatahtlikud
sinu parimad sõbrad ning alati sinu jaoks olemas. Lisaks kõigele on YFUs alati
nii palju teha, et vabatahtlikega ei hakka kunagi igav ning ette võetakse nii
palju asju, et kogemusi tuleb koguaeg aina juurde.

Üleüldiselt
YFUst rääkides, siis tegu on mittetulundusühinguga, mis loodi 1951. aastal
Ameerikas. Eesmärgiks oli näidata, et vaatamata sõdadele ei olnud Ameerika,
Austria ja Saksamaa noored üksteise
suhtes vaenulikud. Nõnda juhtuski, et juba samal aastal sõitsid 75 Saksamaa ja
Austria noort Ameerikasse vahetusperedesse, veetmaks seal oma vahetusaastat.
Sellega oli YFU loodud ning sellest alates on üle maailma enam kui 250 000
õpilast osalenud õpilasvahetusprogrammides. Eestisse jõudis YFU aga 1992.
aastal ning esimesed õpilased said võimaluse minna välismaale samal hetkel, kui
Eesti vabanes ja taastati Eesti Vabariik. Sellest ajast peale on Eestist käinud
välismaal üle 1000 keskkooliõpilase ning Eestisse tulnud üle 200 välisõpilase.

Tänu
kõigile nendele suurepärastele töökatele ja usinatele inimestele meie ümber,
kes kõik annavad oma panuse YFU püsimajäämisse, on garanteeritud, et YFU
tegutseb veel kaua-kaua ning kõik, kellel see pisik või isu nüüd peale peaks
tulema, võivad otsekohe seada sammud YFU kodulehele www.yfu.ee
ning vaadata üle kohtade seisu, saata taotlusankeedi ning, kui kõik sujub, juba
järgmise aasta sügisel alustada uut kooliaastat hoopis teises riigis! Muidugi
võib küsimuste puhul alati pöörduda minu poole ning lugeda mu blogi aadressil www.carmenbelgias.blogspot.com kus on
muuseas ka kõigi teiste minu lennu inimeste blogid!

Carmen
Maria Miller (XB)