Õpetajate reis: Rooma linna tuled

September 7, 2012
Kristofer Turmen

Nagu mõnedki võib-olla teavad, käis osa meie kooli õpetajaist augustis nautimas Rooma antiikset ilu. Palusin õp. Katri Tariqil teha üks kena kokkuvõte nende käigust, et kõik saaksid natukenegi osa – meeldivat lugemist!   – Patrick


“Kui kõik ausalt ära rääkida,
nagu oli, tuleb alustada ühest pimedast talvehommikust, kui õpetajate toas
kapiuksele ilmus uus valge silt. Harjumuspäraselt läksin sildile lähemale, et
näha mis seal kirjas on.
Oooo ….. Rooma reis,  8 vaba kohta – üks oli juba võetud – Lauri
Leesi.
Vaatasin, kratsisin kukalt,
vaatasin hinda, vaatasin kuupäeva, lükkasin nimetissõrmega üle vasaku ninakülje
ja .. läksin kohvi võtma. Peale värske kohvilõhna sissehingamist ja paari
lonksu allaneelamist läksin uuesti sildi juurde.  Kohe oli kõrval minu hää sõber Marju Tooming
ja asus ka silti lugema. Tema oli tol hommikul eriti reibas ja arvas, et peame
oma nimed kindlasti kirja panema. „Miks ka mitte !!??!“ mõtlesin omaette.
Selleks ajaks kui reis toimub, olen mina juba nii vana, et võin teha, mida ise
tahan. Hakkasin kahe käe sõrmedel üles lugema neid võimalikke ja võimatuid
rahalaekumise kohti, mis aitaksid selle kalli reisi teoks teha.
Rohkem polnud aega mõelda,
sest kell helises ja tunnid olid vaja ära sisustada…. nii läks aeg omasoodu
ja kulges kooliaasta loomuliku lõpu ehk suvevaheajani.
Juuni oli otsakorral ja juuli
terendas ees . Rahalaevade purjed olid nii-öelda keskmises tuules ja vahel ka
lausa lontis, kuid sõrm oli juba antud ja 2.augusti hommikul oli vaja kohvri ja
krediitkaardiga end Lennu lennujaama vedada ja vaadata , kes ja kus ja kuidas
kõik rõemsalt Rooma poole suunduvad.
Kell 6 oli natuke liiga vara
ülierksaks vestluseks oma kaasreisijatega, kuid õpetaja tuleb igast olukorrast
välja ja nii ka meie – 10 unist vanderselli – valmis oma nädalaseks
ettevõtmiseks.
Lauri Leesi kui rühmajuht ja
giid oli meid innustamas, andes lennusõidu lahutamatuks kaaslaseks kohe
paarileheküljelise teksti Rooma ajalugu lugeda. Anu Liis Kõlli oma kelmika
valge soniga oli kui värske apelsiniõis ja Viive Karelson oli endale loonud
kerge antiikse hõngu, kandes õhulist 
salli ja olles ise nii malbe ja graatsiline. Õhinapõhise rõemsa näoga
oli Liis Reier, kes juba lennujaamas meenutas kassi koorepotis. Oli küll veidi
unine kiisu, aga koorepotis sellegipoolest. Tema truu sõber ja kaaslane Andrei
Hvostov oli ka asjaliku reisilise näoga, kuid tema kogenud ajakirjanikuna oskas
hästi mittemidagiütlevat nägu teha. Annika Karus oli eriliselt rahuloleva näoga
ja oma abikaasa Kalevi turvalise käsivarre kõrval nii roosa ja rahulik. Tatjana
Trojanova suu oli kõrvuni ja silmis kaval helk – vaim oli antiigioksjoniks
valmis. Marju Tooming ohkas sügavalt ja vääga sügavmõtteliselt –  suur kunst oli ootamas. Mina olin lihtsalt
elevil.
Kui ma olin 18, mis juhtus
umbes 100 aastat tagasi, lugesin palju kunstnike elulugusid ja muid lugusid
ning tahtsin hirmsasti Itaaliasse minna . Michelangelo, Caravaggio, Bellini,
antiik ja Julius Caesar ja Marcus Antonius ja kes kõik veel. Siis aga polnud
aega ja punane võim oli ka ning siis tuli juba London ja nii ta läks. Nüüd siis
2012.aastal sain ma teha seda, millest  olin ammu unistanud – minna Itaaliasse ja veel
Lauri Leesiga.
Arvan, et absoluutselt igaüks,
kes meie kambas oleks olnud, oleks tagasi tulnud suure kunstnikuna või siis
vähemasti kunstiteadlasena. Sul peab olema vist paar ajukääru puudu, kui ei
suuda haarata seda ilu ja neid pärleid, mida Rooma oma rikkalikus ajalooilus
sulle  pakub. Kui sa muretsed, et sinu
tagasihoidlikud kunstiteadmised ei ole piisavad adumaks ja haaramaks manti
sellest kunstiküngaste rägastikust, ole mureta – professionaalne giid ja tore
inimene teeb sulle puust ja punaseks ette,
Rooma embles meid kuumuse ja tohutult
rikkaliku antiigikogusega. Sa lihtsalt seisid seal Foorumi sammaste keskel ja
tundsid end väiksemana kui nähtamatu sipelgas. See ilu ja tohutu anne, mida
inimkond ammu enne meid oli paika pannud – see võttis sõnatuks.
Külastasime tohutult palju
kirikuid, millest üks ilusam ja vapustavam kui teine , ajaloolisi monumente,
väljakuid, sambaid ja purskkaeve. Lauri Leesil oli väga hea taktika oma grupi
innustamiseks suures kuumuses – jalutad mööda suvalist tänavat, keerad
vasakule, siis paremale ja .. ooo  sul
jääb imestusest suu lahti ja hing kinni – vaiksetes tänavasoppides kõrguvad üha
uued ja uued meistriteosed.  Trevi
purskkaev oli võimas, samal ajal kui Mesilase purskkaev mõjus oma graatsilise
oleku ja väiksusega sama võimsalt. Purskkaevudest muide  oli palju abi – seal sai veepudelit täita ja
mütsi märjaks teha, et peanupukest kõrvetavate põikesekiirte eest kaitsta. Viimastel
päevadel tõusid elavhõbeda joad klaastorus 46 kraadini ja kiirabi oli end
varmalt valmis seadnud abivajajate teenimiseks.
Kõige rohkem meeldis mulle
sellel Rooma reisil asjaolu, et mina ei pidanud kedagi kuhugi vedama ega
jälgima, et keegi ära ei kaoks, vaid sain rahulikult härra Leesi järel olevas
grupis kõndida. Need, kes ise ei pea giidiametit pidama, ei saa sellest
õndsusest ehk arugi, kuid minul oli nii õnnis tunne lihtsalt olla, nautida ja
vaadata. Õhtusöök Pantheoni taustal või pasta Colosseumi kõrval – seda eriti
tihti just kogeda ei saa, seega tuleb võtta maksimum. Jalad  olid meil valusad ja õhtul oli jahedas
hotellitoas eriti mõnus päevale tagasi mõelda.
Soovitan soojalt ROOMA  roomata ja seal sügavate
sissehingamisharjutuste saatel vaadata ja nautida kunsti, inimgeeniuste mõttevälgatusi
lõuendil ja skulptuuris, istuda ja tunda end pisikese
putukana ja koju naasta vaimult suuremana kui reisile minnes. Küll need
kulutatud eurod kunagi rahakotti tagasi veerevad – vaimu innustav uimastav
narkoos on su kontides veel kaua ja hoiab sind ärkvel.”