Õpetaja Raali muusikasoovitus

February 4, 2016
Kristofer Turmen
Minu muusikamaitse oleks pidanud paika panema juba mu sünd. Legendi kohaselt hakkasin siia ilma
tulema päikselisel maikuu päeval aastal 1984, mil mu ema oli igaaastasel Tõrva
laadal. See oli aeg, kui kõige popimad poisid võisid olla Modern Talkingu omad,
nii ka vanal Liivimaal, kus nad laadaplatsi kõlaritest olla üüranud.  Õnneks saan nentida, et see väike vahejuhtum
ei kujundanud mu muusikamaitset.
 
Lapsepõlvest on ikka kõige eredamalt meeles laulud, mida ema
mulle laulis, siiamaani tuleb heldimus, kui laulan oma lapsele „Kivilt hüppas
väike konn…“ . See küll ei lähe muusika alla aga nostalgiat tekitab Ameerika
hääle signatuur, mis alatihti vanaisa suurest raadiost kõlas. Mäletan ka, et
vanaisa kuulas garaažis tööd tehes alati klassikaraadiot ja kuna mulle meeldis
alati ta tegemisi jälgida, siis on ehk seegi mu maitset kujundanud.
 
Olen kindlasti nn MTV põlvkond, võisime naabritüdrukutega
tunde, vahel isegi päevi seda kanalit vahtida, seejuures hoidis pinget üleval
ennustamine, mis laul tuleb järgmiseks. Klassikaaslastega olid mul „hea muusika“ osas alati
lahkarvamused, kui nemad fännasid Backstreet Boysi ja Spice Girlsi, siis ma
püüdsin iga hinna eest tõestada, et ainus kuulamist väärt stiil on rock, eriti Indie..kuulasin
tollal Oasaist, Bluri, Jamesi jne. Läksin oma maitse peale surumisega isegi nii
kaugele, et tegin keskas ühe plaadi (toona spotifyd ja youtube polnud),
mida  sõbrad-klassikaaslased pidid iga
pidu kuulama (David Gray, Cat Stevens, Goo Goo Dolls, Osasis, REM, Wonders, U2,
Wyclef Jean, Louis Armstrong…) Praeguseks on see plaat tõusnud legendi
staatusesse –  „roosat plaati“ oodatakse
igale koosviibimisele… ilmselt jällegi keskanostalgia.  
 
Ahsoo siiski ka mul olid luukered kapis –  Kelly Family ja Rod Stewart…viimase
vabanduseks on kähisev hääl, mis on mu nõrkus. Näiteks 11. klassi päeviku peal oli mul suur Lenny Kravitzi
pilt, teda ma kuulasin  järjest paar
aastat ja iga päev! Sel ajal kuulasin kindlasti Vennaskonda ja Terminaatorit,
viimaste plaadid võtsin hiljuti lapsepõlvekodust kaasa, kuulasin neid
tagasiteel, tundus endiselt hea…ei teagi kas tegelikult ka on või on
nostalgia???
 
Heietamine kõrvale jätta, siis ikka ja jälle on head: Alanis
Morisette, Sinead O´Connor, Edith Piaf,Lykke Li, ZAZ, Jessie Ware, Guns´n
Roses. Lemmiklauludest meenuvad kohe: Goo Goo Dolls „Iris“,
Triggerfinger „I Follow Rivers“, The Verve „Bittersweet Symphony“. Eesti
omadest: Vaiko Eplik, Jääääär, Kõrsikud, Maarja Nuut, Zetod, Ewert and the Two
Dragons. Arvo Pärt. Reedel võttis pisara silma, kui Põhjamaade
Sümfooniaorkester mängis Elgarit. Kodus tunde ettevalmistades on viimasel kuul
inspiratsiooniks olnud Florence and the Machine, nägin, et nad esinevad juulis
Hyde Parkis…eks näis! Selle kirjutamise lõpuks on lood playlistis jõudnud
George Ezra Budabestini 🙂