Oooh l’Amour! – partie quatre

February 25, 2012
Kristofer Turmen

Oh inimesed, hingake rahus, järgneb viimane osa armuloost, mille olemasolu enamik kindlasti sooviks eitada. Ometi tuleb kõik alustatu lõpule viia, seega nautige seda kõrgema taseme absurdsust!

>>Lugedes seda teksti jätke meelde, et tegu ei ole päriselt aset leidnud sündmustega, vaid meelelahutuslikul eesmärgil kirjutatud ilukirjanduslikult töödeldud taustalooga näidendile, mis toimus Tallinna Prantsuse Lütseumis valentinipäeval aastal 2012 vahetundide ajal. Teksti eesmärk ei ole kedagi provotseerida, vaid pilada lõbu nimel seebioopereid. Tekstis mainitud tegelasi reaalsuses ei eksisteeri, kuigi näitlejatööd viisid läbi samanimelised inimesed. 
PS. Ei pruugi sobida lastele, kelle vanemad ei taha, et nende laps puutuks kokku üledramatiseeritud romantikaga!<< 

______________________________________________________________________
Rõngas kui lõputuse sümbol
  Möödusid mõned kuud, ettevalmistused pulmadeks olid tehtud ning üritus ise oli vaid kahe päeva kaugusel. Suurele piduballile olid kutsutud kõik, kes vähegi tundsid noorpaari, seal hulgas ehtemeister, vana proua bussist, keda selle loo jooksul pole mainitud, Michelle’ sõbrannad Eestist ja paljud teised. Nagu öeldud, oli kavas pidada võimas ball Concorde’ väljaku lähedal asuvas palees. Pulm oli kogu õhtust vaid väike osake, sest peale tseremoonia ja balli oli ette nähtud ka kontsert, kus esitatakse parimaid palu prantsuse, itaalia ja eesti muusikaajaloost. Kust kõige selle jaoks raha võtta? Hea küsimus. Sai mainitud, et Patricku emapoolsed vanavanemad on Dijonis sinepikasvatajad, kuid mainimata jäi, et isapoolne vanaisa on Chaloni krahv, kelle tiitli Patrick kunagi pärima peaks. Igatahes maksis rikas vanamees kõige eest nimetades selle pulmakingiks. Sellepärast ei tasugi imestada, kui juhuslike eesti neidude hulgas võis näha jalutamas liialdatult viisaka hoiakuga aadlikest romantikuid.

   Kauaoodatud õhtu oli kätte jõudnud ning õhus oli tunda ärevust. Kusjuures seda ei õhkunud isegi nii väga noortest abiellujatest, kui rahvamassist, mis oli kohale ilmunud. Võis näha veel viimaseid ümberpaigutusi ja teenreid ringi jooksmas ning pahandamas kärsitute näljaste peale, kes üritasid rajada teed söögilaudadeni. Järsku avanes uks ning sisenes uhkesse heledasse kolmeosalisse ülikonda riietatud Patrick, naeratus näol ja temast õhkumas puhas rõõm ja rahulolu. Ta sammus enesekindlalt preester Emilio suunas, kes pidi pulmatseremoonia läbi viima. Mehed kätlesid ning vaimulik küsis naeratades: “Oled sa oma naisevalikus päris kindel? Siin saalis on nii mõnigi teine su järele 
janunemas, kui ma ei eksi….” 
“Võta rahulikult, Isa, mind pole võimalik kallutada enam. Ja tegelikult peegeldub nende näos vaid kadedus – ma ei imestaks kui kõik siinsed inimesed, nii naised kui mehed, ihaldaksid minu tulevast abikaasat.” Preestri ilme muutus hetkel tõsiseks sellest väheke ebasobivast kommentaarist, kuid pidi siiski naeratusele järele andma, sest nooruki jutus võis iva sees olla.

   Siis hakkas kõlama Wagneri “Pulmamarss”, rahvas vaikis ning teenrid avasid krigiseva ukse. Michelle astus isa käevangus saali ning inimeste seast kõlas imetlusohe. Just nagu noorte esimesel kohtumisel, tundis Patrick, kuidas ta põlvist nõrgaks jääb selle ilu ees – tüdruk oli riietatud lihtsasse valgesse kleiti, mis oli kuldsete motiividega kaetud ning jättis ülimalt uhke mulje. Omaette fenomen oli loor, mis kattis neiu näo vaid alahuule piirini ning mida hoidis ülevalt kinni kuldne lill, mis mehele tundmatuks jäi. Patrick kuulis kõrvalt vaikset küsimust: “Kas ta kannab korsetti?” ning nüüd oli tema kord üllatunult preestri poole vaadata ning naeratada.
  Michelle jõudis kohapeal ehitatud altarini ning isa andis suudluse saatel tütre tulevasele väimehele üle ning avaldas siirast rõõmu eelseisva ühinemise üle. Nooruk võttis oma armastatu käe ning teda läbis värin, millega kadus ka kogu enesekindlus. Eal polnud ta niimoodi pabistanud ning nähtavasti oli ta jäänudki pisut värisema, sest Michelle pigistas tugevalt Patricku kätt, et too rahuneks. 
   Muusika lakkas ning saabus preestri esinemise aeg. —-Siinkohal kirjutan teile välja hoopiski reaalselt “pulmatseremoonia” läbiviija Emil Orubi teksti, mis erineb mõnevõrra sellest, mida itaallane Emilio võis pidada, kuid käib kah väga hästi. —-
“Tere, kallid siinviibijad! Oleme täna kogunenud Jumala palge ette selleks, et tunnistada meie ees seisva kahe noore püha sidet. Püha side on eriline side, mis seob teineteist terveks eluks. Paari palvel teeme lühidalt: Kas teie, Patrick ja Michelle, olete nõus andma püha vannet? “
“Jah” vastas Michelle enesekindlalt naeratades.
“Ehm.. tähendab ei…” pobises Patrick uidates mõtetega kusagil kaugel. Tüdruku müksamine tõi ta tagasi maa peale, mispeale mees end ruttu parandas: 
“Pfft, jaa loomulikult! Oh issand.. vabandust”
“Niisiis,” jätkas Emil, “Kas sina, ilus, stiilne ja üdini positiivne Michelle, oled nõus võtma oma kallimaks kauni Patricku nii heas kui halvas kuni surm teid lahutab?”
“Jaa” kinnitas neiu.
“Ja kas sina, nägus, pikk, ja romantiline Patrick, oled nõus võtma oma kallimaks hurmava Michelle’ nii heas kui halvas kuni surm teid lahutab?”
“Ilmselgelt jaa” hõiskas mees seekord enesekindlalt.
“Väga hea.. te võite nüüd teineteist…. kallistada!” Järgnes ülimalt armastuslik kallistus, millele Emil lisas: “Sellega on meie püha side sõlmitud. Isa, Poja ja Pühavaimu nimel, Aamen!” —–Jätkan ilukirjandusliku tõlgendusega—-
   Sõrmused olid vahetatud, preester Emilio andis Jumala nimel loa pruuti suudelda ning rahva hõisete ja aplausi saatel suudles pariislane neiut.
   Järgnes pidulik söömaaeg ning lõpuks olid ka kõige näljasemad tõeliselt õnnelikud, sest sööki jagus kõigile ning võis veel juurdegi saada, kuid ei tasunud liialdada, sest kohe pärast sööki tuli ball. Alustati imelise avavalsiga, tantsiti mitmeid tuntumaid tantse ning lõpetati aeglase lõpuvalsiga. Inimesed paluti taas lauda, et nautida magustoitu seniks, kuni seati valmis kontsertsaal, kus päev läks looja ning kuu tõusis. Kuna tegu polnud täiesti traditsioonilise pulmaga, ei lõppenud üritus noorpaari ärasõiduga, vaid jäeti hüvasti külalistega, kes kodudesse naasid ning paari tiriti viimast korda lahku, et magada erimajades. Patrick uinus isakodus kiiresti, kurnatud jumalikest emotsioonidest.

Mesinädalad pidid aset leidma kahe nädala pärast, kuid see pole tõesti adekvaatne lugemismaterjal noorematele, seega tuleb lugu siin lõpetada ning jätta ruumi vaimulennuks, mis lugejate mõtteis võib toimuda.


_________________________________________
LÕPUKS OMETI! Ma ootasin seda lõppu nii kaua! Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina leian, et vajadusel saaksin päris hea seebiooperiga hakkama. Muidugi tuleks lisada miljoneid kirjeldusi igast pisiasjast, kuid näiteks siin poleks te keegi viitsinud lugeda kirjeldusi kontsertsaalist ja balliruumist. Andestage mulle, kui olen rüvetanud meie auväärset kooli blogi sellise väga vähest esteetilist naudingut pakkuva kirjatööga, kuid see oli vajalik, et inimesed ei oleks liiga segaduses selle pärast, mis leidis aset 2012.aasta valentinipäeval Tallinna Prantsuse Lütseumis.
Patrick