Merilin Jürjo

November 12, 2012
Kristofer Turmen

Merilin Jürjo (XII A) on uuema põlvkonna kirjanik. Kirjutanud on ta nüüdseks juba kümme aastat ning võitnud selle aja jooksul mitmeid auhindu. Tegu on äärmiselt professionaalse kirjanikuga, kelle lugusid võib igaüks lugeda ostes lähimast raamatupoest tema muinasjuturaamatu “Haldja naer”. Mina, kes ma pean end vähesel määral kirjanikusugemetega tegelaseks igatahes idoliseerin seda neiut, sest keegi teine pole mind nõnda toetanud, julgustanud ja inspireerinud!

-Patrick

______________________________________________

Merilin oli nõus kirjutama järjejuttu spetsiaalselt blogi jaoks, siin on esimene osa!
Unustuste lood
I
Vastu ust kostis kolm kiiret koputust. Hetkeks valitses vaikus ning siis kordus see taas: kolm koputust, mis kõlasid nüüd valjemini kui ennist. Oli kohe mõsita, et see kummaline külaline ei kavatsenud kinnise uksega leppida, selleks oli tema koputus liialt kindel, liialt nõudlik. Kui ta nüüdki ei märganud mingit reageeringut, tõi ta kuuldavale vihase pomina, mida mitte keegi ei kuulnud ning tõstis käe, et endast uuesti märku anda. Järsku aga kostis võtmekõlinat ning uks avati täpselt nii palju, et kaks paari halle silmi saaksid külalisele pilku heita. Viha koputaja näolt oli koheselt kadunud, justnagu seda poleks seal kunagi olnudki ning mees naeratas oma kõige võluvamat naeratust.
„Kas Maria Hendels?“ päris mees, kinnitades oma tumedate silmade pilgu naisele. Naeratus ta näol oli endiselt sama särav.
„Kes küsib?“ päris naine umbusklikult, ehk isegi natuke tõrksalt. Talle ei mõjunud see naeratus ega see pilk: see aeg oli ammu möödas, kus ta selliste lihtsakoeliste meelituste võrku langes, seal võrgus silmad sulges ning uskus, et see ongi paradiis. Nüüd oli ta mõistnud, et paradiisi pole olemas. Elu ise oli talle seda öelnud, talle seda õpetanud ja kõige lõpuks veel sosistanud: rien à faire, c’est la vie.Seda fraasi kuulis naine igal õhtul, kui ta silmad sulges. See keerles ta peas kui orkaan, pühkides minema kõik teised mõtted, kõik teised mälestused. See oli kui udu, mis mattis enda alla kõik mõtted, mis võiksid sellele orkaanile konkurentsi pakkuda. Nii see lause keerles naise peas. Rien à faire, c’est la vie. Mõnikord üritas Maria mõista, kust need sõnad pärit, mis hetkest, kuid ta ei mäletanud, mis hetkel elu need talle ette oli paisanud. Siis kui ta raamatut luges? Või oli seda öelnud mõni tema tuttavatest, keda ta nüüd vältis ning kellele mõeldes tal külmavärinad mööda selga alla jooksid? Tegelikult sel polnudki tähtsust. Ta ei hoolinud enam.
Võõras mees tajus naise tõrksust ning ta lasi oma naeratusel veidike vaibuda. Ehk polnud vaja nii võluv olla. Tal oli ju ometigi midagi, millest naine keelduda ei saanud. Oh ei, kui ta vaid teaks, miks mees tema juurde tuli!
„Minu nimi on Martin. Teisel nimel pole antud hetkel tähtsust. Mul on teile midagi, mis teid huvitaks.“
„Kahtlen. Mind ei huvita teie pakutavad kaubad, mis teie jutu järgi on ainulaadsed. Vaevalt, et kellelgi on midagi, mis mind huvitaks. Head aega.“ Naine tahtis ukse kinni lükata, kuid mees torkas oma jala ukse vahele ning muutis oma naeratuse jällegi võluvaks.
„Ma usun, et te tahate teada, mis mul teile öelda on. Mina teie asemel ei kiirustaks selle uksega.“
Maria silmist välkus tuld. Ta ei kannatanud, kui keegi tema juuresolekul sellist ülbust välja näitas. Jalg ukse vahele? Mida ta küll endast arvas?
„Ma ütlesin, ma ei ole huvitatud. Mitte millestki.“ Ta kavatses juba jõudu rakendada, kuid mees ei kavatsenudki alla anda ning jalga paigast liigutada.
„Olete küll, kui jutt puudutab Luisa Hendelsit.“
Sel hetkel tardus aeg, justkui oleks ta ehmatanud. Mitte miski ei liikunud, Maria ei liigutanud end, ta ei hinganudki. Ainus, mis ta silme ees keerlesid, olid sõnad: rien à faire. Martin aga nautis selle nime mõju. Ta oli teadnud, et see nii läheb.
Lõpuks tõstis Maria pilgu. Ta vaatas mehe silmadesse ning hakkas värisema, ta hingamine muutus kiiremaks ning ebakorrapäraseks. Mitte midagi ütlemata lükkas ta ukse lahti ning kõndis mehe ees tuppa, otsides tuge seintelt, vaatamata kordagi tagasi mehe poole.
Martin astus tuppa, sulges enda järel hääletult ukse ning kõndis elutoa poole. Ta vaatas hoolikalt enda ümber ringi. Ta oli lootnud näha hunnikus raamitud fotosid, maale, portreesid, kuid ta pidi pettuma: kõik kapipealsed oli tühjad, nagu poleks ühtegi piisavalt väärtuslikku mälestust. Kõik seinad olid tühjad, nagu oleks ainult tühjus piisavalt tähtis seinte katmiseks. Martinit valdas järsku kummaline tunne, justnagu oleks paanika ja hirm ennast tema ümber mässinud ning sosistasid talle sõnu ning mõtteid, mis tekitasid mehes soovi põgeneda. Ta peaaegu et kahetses sinna majja tulemist. Ometigi teadis, et tal ei olnud valikut. Ta pidi siia tulema. Lihtsalt pidi.
Martin astus elutuppa, kus Maria juba ühel vanal ja väsinud tugitoolil istus, pilk enda vastas olevale aknale kinnitunud. Kuid naine ei vaadanud aknast avanevat vaadet, ta ei saanudki seda teha, sest akende ees olid kardinad, mis muutsid elutoa hämaraks, justkui oleks öö päeva eest selles majas varju leidnud.
Elutuba ei erinenud suuresti koridorist. See oli sama tühi ja nukker, ilma ühegi mälestuse, ilma ühegi esemeta, mis tavapäraselt teeb kodu koduks või teeb selle paiga, kus me elame, meie omaks. Martinil oli kahtlane tunne, et kogu maja oli tühjuse kuningriik, kus mälestused hävitati ning kurbusele anti vaba voli valitseda.
„Mida te Luisast teate?“ küsis Maria ilma pikemalt venitamata, kui mees oli tema vastu diivanile istunud. Ta ei vaadanud oma külalise poole, ta ootas ainult vastust.
„Ta käskis mul teie juurde tulla. Ma tean, et see kõlab uskumatult, kuid see on tõsi.“
„Võimatu,“ vastas vaid Maria. Ta hääletoon polnud muutunud, kuid ta süles lebavad käed hakkasid veelgi rohkem värisema.
„Nagu ma ütlesin, see on uskumatu, kuid tõsi. Luisa käskis mul teie juurde tulla.“
„Ja kuidas see peaks siis tõsi olema?“ Maria viis järsku oma pilgu mehele ning vastas ründavalt, paiskas kõik need sõnad oma raskuse ning valuga külalisele, kes oli vabatahtlikult tulnud neid vastu võtma:
„Luisa Hendels on surnud. Juba viimased kakskümmend neli aastat surnud.“