Madruse argipäev

October 11, 2015
Kristofer Turmen
25. september. Äratuskell heliseb
03.30. Üritan veel 15 minutit magada. Kui ennast lõpuks püsti
ajan, otsin välja kaustiku ja kirjutan lõpuni ülistuskirja
Anettele, oma kaptenile. Pakin kotti terve hunniku piraadiriideid,
mille viimaste päevade jooksul kokku olen korjanud, vaatan, et kaasa
saaks ka karbitäis brownie‘sid, piraadilipp ja madruseriided,
ning jõuan joostes napilt bussile.
Bussiterminali
saabudes on mul 30 minutit, et osta topeltespressoga Americano, jõuda
tagasi kooli, vahetada riided, moodustada lipust ja harjavarrest üks
element ning olla 7.15 kooli parklas. Kogu selle aja vältel on
olemine veidi imelik ja väike kartus hinges.
Esmased juhised olid
sellised: olgu kõik 7.15 kooli parklas rivis, seistes märgistatud
alal, ning tervitagu kapteneid ühest suust: “Ahoi, kaptenid!”
Tervitamine ja sellega kaasnev sisemine hüsteeria algavad aga juba
Kosmose trammipeatusest kooli jalutades: nimelt on iga madruse õigus
ja kohustus tervitada kõiki kapteneid nimepidi ja seda reeglit
üritan ma järgida ka siis, kui vastutulevaid kapteneid on korraga
kümme. Siit tähelepanek ülejäänud päevaks: liigu alati
kellegagi koos, nii on võimalus, et kumbki teist kapteni nime ei
tea, hulga väiksem.
Kõik eelmainitud
punktid täidetud, kohv, brownie’d
ja ülistuskirjad kaenla all jõuame staadionile ja sätime end
klassiti ritta. Paari minuti pärast hakkavad väikese maja poolt
kostma ebamääraselt kurjakuulutavad helid, mis lähemale liikudes
moonduvad sõnadeks “vasa(aa)k-vasa(aa)k-vasa(aa)k-parem-vasa(aa)k”.
Tundub, nagu liiguks musta riietatud kaptenite kolonn meieni väga
aeglaselt, kuid mõne hetke pärast on nad kohal, eesotsas ruuporisse
kõneleva Jana Liisaga. “Ahoi, madrused!” saab vastuseks ühe
valju “Ahoi, kaptenid!”.
Säärastele
tervitustele järgnevad juhised ülejäänud päevaks. Esimene
reegel: millal iganes madrus kuuleb sõnapaari “Üle parda!”,
viskub ta maha ja hakkab siplema, nagu oleks viimases merehädas.
Päästetud on ta siis, kui käsu andnud jumal ruumist lahkub või
tõusmiseks loa annab. Teine reegel: madrus kuuletub iga kapteni,
mitte ainult enda kapteni käskudele ning käskude eiramine või
kaptenite mittetervitamine toob klassile kaasa miinuspunktid. Kolmas
reegel: madrus kõnnib koolimajas ainult teibiga märgitatud alal ehk
maa peal, sest kõik, mis sellest välja jääb, on meri. Ka uppumine
ehk alalt välja astumine toob endaga kaasa miinuspunkti.
Kõlab
esimene “Üle parda!” ning algab hommikuvõimlemine, mis sisaldab
nii sääre- ja põlvetõsteid,
puusaringe kui tantsimist. Selle lõppedes peab iga madrus leidma
omale saatusekaaslase, kellega ta kokku teibitakse: algab
paarijalgpall. Meie jalgu ühendav maalriteip kipub kogu aeg katki
minema ning mängu lõpuks hoiame jalgu niisama koos. Jalgpallile
järgnevad valjuhäälse kaasaelamisega porgandikätekõverdused ning
pärast neid tuleb läbida (minu jaoks) kõige ebameeldivam katsumus:
sibula-sidrunijooks. Ülesanne on lihtne: hoides suus sibula- ja
sidruniviilu joosta pulgani, toetada see vastu oma laupa, teha kümme
ringi selle ümber, neljakäpukil enda klassi juurde tagasi jõuda ja
järgmisele võistlejale suuga sibul ja sidrun edasi anda. Enda
siiani katkisi põlvi ja teiste lõhkisi pükse näinuna võin
kinnitada, et teooria oli sel korral praktikast kergem. Võistlused
kooli parklas lõppevad klassidevahelise dance battle‘iga
ning selleks ajaks on klasside punktiseis võrdne.
Majja
jõudnud ja viis minutit hinge tõmmanud, saabuvad meie klassi
kaptenid, kes oma madruseid kaunistama hakkavad. Mina saan selga
paelaga kinnitatava auto rattakilbi, kätte konksu asemel riidepuu ja
põskedele veidi tahma, kuid enda ümber vaadates mõtlen, et mul
oleks võinud palju hullemini minna: mõned meist veedavad terveid
tunde teineteise külge teibituna, mõnel seotakse kinni käed või
pannakse terve jäse “lahasesse”, mis seda liigutada ei lase,
vaeseimad meist peavad aga roosa kassisaba ja nappide püstega läbi
ajama. Selle aja sees on kõlanud vähemalt kümme “Üle parda!”
käsku.
Esimesel
vahetunnil korrastame XIIA klassis kiiruse peale sahtleid ja teisel
seome üksteist treppide külge. Kolmanda vahetunni alguses saabub
klassi minu kapten Anette, kes väidab, et ma olen halvasti käitunud
ja kellegi reetnud ning seetõttu pean ma kartsa minema. Mu silmad
seotakse kinni, mind talutatakse pimesi läbi kooli ning et karts on
parajasti täis, pean ajaviiteks kooli hümni laulma. Kui karts
vabaneb, juhatatakse mind ja mu kartsakaaslast toolidele istuma ning
algab ülekuulamine, mille käigus küsitakse nii Ameerika
avastamise aastat, kooli ilusaimat naisõpetajat kui seda, kas ma
kunagi seadust olen rikkunud. Siis tunnistatakse meid süüst puhtaks
ja juhatatakse kartsast välja, side ikka veel silmil.
Neljandal
vahetunnil, kui õpetaja Lippus heast südamest tunni veidi varem
lõpetab,
lähen puhvetisse ja ostan võileiva. See võileib jääb peale õhtul
ostetud kabanossi ainukeseks toiduks terve päeva jooksul ning võin
vanduda, et see on maailma parim võileib. Sel
vahetunnil mängime edukalt ka Suck ‘n Blow’d.
Nüüdseks on “Üle parda!” kõlanud vähemalt 30 korda.
Viiendal
vahetunnil lähevad kõik madrused sööklasse, et kapteneid
toidukorra kõrvalt veidi lõbustada, ja laulame üheskoos
“Nädalalõppu”.
Kuuendal
vahetunnil saadetakse mind autot pesema. Nühin juba ammu mustaks
läinud lapiga autot ja laulan “Pariisi tänavapoissi” ja
Prantsuse hümni.
Jõuan
väga napilt matemaatikasse ning saan teada, et õpetaja Oks on
otsustanud meid rõõmustada suulise välkpauguga rebaste ristimise
teemadel. Tuleb välja, et pooled küsimused on tõesti kaptenite
ees- ja perekonnanimede kohta. Keegi lootusetult läbi ei kuku.
15.20
on kõik kaptenid ja nende madrused kooli ees, et alustada rongkäiku
Vabaduse väljakule. Tee peal laulame taas nii “Pariisi
tänavapoissi” kui varem õpitud prantsuskeelseid lastelaule ja
otse loomulikult kõlab poole tee peal ka “Üle parda!”
Sihtpunkti
jõudnud, rivistume uuesti üles ning mõlemad klassid esitavad oma
hümnid, A-klassi hümni sõnad kirjutatud “Mere pidu” ning
B-klassi omad “Siis kui meri oleks õlu” viisile. Toimub
köievedu, mis lõppeb köie katkemisega paari sekundi jooksul pärast
võistluse algust, ning tehakse grupipilt.

Enne
õhtust pidu on katsumusi veel kaks: esimese käigus jaotatakse
klassid gruppidesse, kellest igaühele antakse vihje. Selle vihje
põhjal peame kesklinnast üles leidma punkti, kust saame järgmise
vihje. Kokku on punkte kuus ning et asja mitte liiga lihtsaks teha,
saame vihjed ainult täidetud
ülesannete vastu. Et punktid asetsevad üksteisest üpris kaugel
ning aega on vähe, jookseme läbi terve vanalinna, tantsides ühes
kohas enda laulmise järgi “What does the fox say” tantsu,
moodustades teises oma kehadega laevaosade representatsioone ning
hüpates kolmandas hüppenööriga ristihüppeid.
Teine
ülesanne osutub aga esimesest keerulisemaks: vaja on suhtlemisoskust
ja julgust ning kindlasti tuleb kasuks ka hea välimus. Meile antakse
kotid täis kasutuid asju ning 45 minutit, et kõik need asjad
vanalinnas maha müüa. Kokkuvõttes ei lähe meil aga nii halvasti,
kui me kartsime ning ürituse käigus õnnestub osadel meist hankida
isegi pudel vett, mis tundub sel hetkel parem kui see, kui keegi
meilt saja euro eest müügil olevat Playboy aluspesu sooviks osta.
Loovutame raha kaptenitele, kes seda usinasti kokku loevad.
Pärast
seda, kui olen ära söönud viimase R-kioskis olnud vorstiga
kabanossi ja eemaldanud enda käe küljest riidepuu, on olemine hulga
mõnusam. Tunnikest enne pidu kasutatakse võimalikult targalt ära:
suurem osa sellest kulub tantsu harjutamiseks. Nimelt pidid mõlemad
klassid valmistama peoks ette tantsu Taylor Swifti laulule “Shake
it off”. Mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan ilmselt aulas
veedetud eeltunde ja Kalamaja pargis tantsimist. Klopitud saab ka
vaip, mida tantsu ajal kasutame.
Kella
seitsmeks on kõik madrused riietatud oma ametile vastavalt ning aula
kireb triibulistest pluusidest. Mõlemad klassid esitavad uuesti
suurema publiku ees oma hümni. Õhtu esimene pool koosneb mitmetest
mängudest ning A- ja B-klassidevaheline rebimine on tihe ja verine.
Algab see omamoodi toolimänguga: kumbki klass valib välja
esindajad, kes istuvad ringis asetsevatele toolidele. Igas voorus
hüütakse välja üks ese, millega võitlejad peavad toolidele
naasma, olgu selleks siis paar kõrvarõngaid, Nokia mobiiltelefon,
sokk, ketsipaelad või elusolend, kes ei ole inimene (toolide juurde
joosti kolmanda korruse taimedega). Vastakaid emotsioone pakub
kindlasti naisekandmine ja võistlus, kus reas lebavad madrused
peavad üksteise peale veeredes kõhu peal olevat münti edasi andma.
Vähemalt sama põnevaks osutub viktoriin kaptenite ja lütseumi
kohta.
Pärast
pisikest hingetõmmet avatakse peo teine osa tantsudega. A-klass
esineb enne ja B-klass pärast meid. Kui eelmise aasta rebaste
ristimispeol küttis kirgi õpetaja Tekko, siis seekord esinevad
mõlemate klasside
klassijuhatajad väga energiliste numbritega ja kahtlemata on tantsud
väga tasavägised. Tantsimise käigus on keegi aga ära varastanud
mõlema klassi lipud ning seetõttu tormavad kõik madrused neid
otsima.
Lippude
leidmisele järgneb kurikuulus riidekett, mis seekord läbi vaidluste
kulmineerub keti aja peale lahtivõtmise ja riiete selgapanemisega.
Õhtu
ei saa aga enne lõppeda, kui antud on madrusevanne. Nii kogunevad
kaptenid lavale ja madrused põlvili nende ette, korrates kõiki
sõnu, mis ette lausutakse. Lava ees leiab aset ka viimane “Üle
parda!” ning iga kapten paneb oma madruse sõrme koolisõrmuse, nii
mõnelgi seda tehes pisarad silmad.
Pärast
kümmet aastat võidab rebasetiitli A-klass, kuid võitjad oleme me
pärast seda kõik: ühed meist on ametlikult vastu võetud
gümnaasiumisse ning teised saanud nii palju ülistavaid sõnu ja
vahetundides kohvi, et seda jätkub mitmeks aastaks.
-Liina Hints, XA
NB! Kõiki pilte päevasest üritusest saab näha siin.