Leesikad Märjamaal

March 31, 2012
Kristofer Turmen
Kevadvaheaja viimased päevad ja ööd veetsid rahvatantsu harrastajad laagris ning nimelt Märjamaa kohalikus koolimajas.
            Kuna polnud aega, mida kaotada, tõtati juba varavalges, viimasel minutil pakitud reisikott õlal ja poolik võileib hambus, Rahvusraamatukogu ette, kus meid bussi peale lubati korjata. Peale iga Leesikate vanusegrupi oli veel kohale tulnud esindajaid Rakverest, Leigarite grupist kuid ka karismaatiline tantsija Jüri gümnaasiumist.
            Kolinad pakitud, bussijuht närvi aetud ja ise peale ronitud, võis sõit alata. Viivitamatult tõmmati välja pillikohvrid ning avati moonakotid (mida hiljem kibedasti kahetseti). Kuigi geograafias pole keegi erakordselt nüri, üllatas kiire kohalejõud pea igaüht. Kärmelt-kärmelt liiguti klassidesse, pumbati täis madratsid, vahetati linnariided trenni omade vastu ning liiguti ette nähtud ruumidesse.
            Kuna rahvast polnud teps mitte vähe (neli grupi täit), polnud puudust ka treeningväljadest. Koolil oli pakkuda aula, laiad koridorid ning tervelt kaks võimlat, millest viimastes hoolimata väsitavast tööst hiljem ka vaba aega veedeti. Põhiliseks maiuspalaks osutus korvpall, mida Jürgen ja Kaarel asjalikult eest vedasid ning mis mõnelgi mehel hamba siia-sinna vedelema jättis.
            Lähemalt aga trennidest – tegemist polnud kindlastki ainult polka ja reinuga. Eraldi  treeniti vastupidavust, koordinatsiooni, reaktsioonikiirust ning muudki läbi mitte kõige ordinaarsemate vahendite. Selle eest tahaks eraldi tänada Airet, Riinat, Helenit, Leaanikat ning muidugi Tarmo Tiislerit.
            Ei tea, kui laialdase infoga juba tegemist on, ent tulevases õppeaastas on rahvatants määratud kehakultuuri tundides teatud perioodidel kohustuslikuks osaks. Kui lugeja pole just 10 aastane meesterahvas, kes arvab, et on tantsimiseks liialt lahe, peaks see uudis teda rõõmustama – üks reinlender iganädalase saalihoki asemel on ju igati priima. Õppejõudude juhendamiseks valminud materjalidele on ka Leesikad oma laagri ajast jõudsasti õla alla aidanud panna.
            Einestamas käidi koolisööklas, kus kedagi nälga ei jäetud. Kidakeelseid ent toimekaid kokaabilisi peeti hiljem meeles väikese šokolaadiga.
            Kui trennid läbi, ei jäetud käsi põsakil homset ootama. Esimesel õhtul lipati kiirelt poest läbi ning nositi filmi vaadates toidupoolist. Järgmisel õhtul toimus aga kostüümipidu millest isegi C-rühma liikmed osa võtmiseks liiga uhked polnud. Riietuti, lavastati, näideldi, joosti ning karati – umbes niimoodi saab kokku võtta teise laagriõhtu.
            Lõpetamisel näidati ette iga grupi pikemad tantsud kui ka osalised muuseumikavad. Neid saatis edu tänu õpetajate Kristiina ja Malle viljakale tööle. Meeles tuleks veel kindlasti pidada härra Kalmat, kes kõik augud müüris (loe: puuduvad tantsijad teistes rühmades) kinni vuukis ( loe:asendas). Poiste poolt käidi välja ka lauluke Kaarli repertuaarist, mida viimane ise lõõtsal saatis. Hingeliseks juhiks oli Jürgen., vürtsi lisas herr Mauri.
            Tantsud vaadatud ja kõva aplaus tehtud, lasti madratsid jällegi tühjaks, riided pakiti kohvreisse, prügi ja taara aeti kotti ning oldi valmis koduteele asuma. Saatusel oli aga enne laagri lõppu veel viimne pirn varuks – kui kohale oli tuldud kahe bussiga, siis tagasi minekuks oli neid ainult üks. Enda ära mahutamine ei käinud aga üle jõu. Nappis istumisruumi, visati ennast lihtsalt põiki üle istujate süli, lähedased nagu me oleme.
            Nähes kõiki järgmisel päeval tervena koolis, võis oletada, et kõik ka probleemideta kodu jõudsid.
            Lõpetuseks suur tänuavaldus Kasparile, keda (nähtud-kuuldud järgi) ürituse eestvedajaks võib pidada ning talle kindlasti meelde tuletada, et kuigi laagrite korraldamine ning nende järelnähud ei pruugi alati kõige roosilisemad olla, ootavad kõik laagrilised pikisilmi juba uut koosviibimist. 
Joonas Praks  IXB