10.
oktoobril kell 7.25 kogunesid matsideks riietunud rebased kooli
staadionile. Kõik olid põnevil ja ootasid pikisilmi jumalate
saabumist. Järsku oli kuskilt kõrgemalt kosta saksade kolonni
kaunist Marseillaise’i, kadakasakslastest matsid laulsid kaasa.
Seejärel A- ja B-klass rivistusid, valmis võistlema. Iga mats andis
alandlikult oma saksale nõutud söögipoolise. Loeti ette matsidele
kehtestatud reeglid, harjutati rivistumist mitmel eri moel. Enne
rasket päeva põllul peab iga mats sooja tegema. Selleks oli ette
valmistatud hommikuvõimlemine, kus nii mõnigi mats sai oma
geniaalseid tantsuliigutusi näidata. Teiseks füüsist arendavaks
võistluseks oli kotijooks. Mõni kukkus, aga mis see sügisene pori
matsile ikka teeb.

Pärast
koolimajja tulemist tehti väike välimusemuudatus. Siseruumides on
õige mats ikka näost tahmane ja sassis juustega (unisex,
kõik kandsid välja). Lisaks andsid saksad oma alamatele kõiksugu
tööriistu, mahlapakkidest sõnnikuharkideni. Matsidel oli selja
peal silt spetsiaalse rebasenime ning saksa kommentaarikesega.
Koolimajas tohtis liikuda ainult mööda spetsiaalset matsirada, mis
oli kitsas ja kohati puudulik (edasipääsemiseks tuli hüpata) nagu
talupoja haridus. Iga vastutulevat saksa pidi nimepidi teretama.
Vahetundidel võisteldi pudrunuia, õuna ja märja seebi edasi
andmises, kartulite koorimises, gooti kirjas teksti
ümberkirjutamises, laulmises. Või veedeti vahetund hoopis pihi- või
piinakambris, kus vastati väga olulistele küsimustele või pandi
strobo-valgusega
ruumis puslet kokku. Mõned matsid said isegi lisaülesandeid:
portree joonistamine härra Leesist, salli kudumine või sakste
kaarikute pesemine. Osa õnnelikke matse esitas rahva ees oma saksa
ülistavat loomingut. Maja peal hiilis must surm, mis ilmus alati
ootamatult. Kaitseks surma eest heitis iga kuuldeväljas mats pikali
ja ootas vaguralt haiguse möödumist. Söögivahetunnil pesi iga
mats käsi, sõi ainult lusikaga ja luges söögipalvet.

Päeva
lõpus kogunesid kõik koolimaja ette ning „purunematust“
lõngajupist kinni hoides ja lauldes „Pariisi tänavapoissi“
suunduti Vabaduse väljakule. Isegi sinna jõudis must surm järele,
aga kohe kui haigus kadus, hakati tantsu vihtuma. Naerusuised matsid
tantsisid innukalt polkat, kaerajaani, valssi, kusjuures peale iga
tantsu pidi mats uue paarilise leidma. Siis algas orienteerumine.
Klassid jagati väikesteks matsisalkadeks, kes said vihje otsitava
objekti asukoha kohta. Kui objekt leiti, pidid matsid ka ühe
ülesande täitma (nuputamine, sõna seletamine, sudoku parandamine),
seejärel joosti väljateenitud plastämbriga tagasi. Kohale tuli
jõuda enne paralleelklassi matse. Teine mäng oli klassikaline nänni
müümisevõistlus (B-klass teenis umbkaudu 50 eurot, A-klassi tulu
küündis lausa 80 euroni). Mõlemad mängud võitsid A-klassi
matsid.

Õhtul,
täpsemalt kell 19.00, kogunesid puhtaks pestud matsid aulasse.
A-klass oli riietatud verekarva punasesse, B-klass rahulikku
sinisesse. Peagi sisenesid jumalad, suursuguselt ja stiilselt nagu
modellisaates. Näidati filmi rebaste päevast, mille võttis üles
ja pani kokku Kristofer Turmen.

Õhtujuhid
teatasid tasavägisest punktiseisust ning võitlus jätkus. Kavas
olid erinevad võistlused: naisekandmine, patsipunumine, toolimäng
ja kõndimine raamatut pea peal hoides. Toimus lõbusate küsimustega
viktoriin (meeldetuletus: Eesti seksikaim mees on Erki Nool).

Mõlemad
klassid esitasid oma ettevalmistatud tantsunumbrid Beyoncé laulule
„Single Ladies“. Lava kuulus seekord A-klassile tänu õpetaja
Tekko soolole, pilkupüüdvatele kostüümidele ja fantastilisele
koreograafiale.

Esinemistele
järgnes kõige oodatuim mäng – riidekett. Rebased võtsid seljast
nii palju, kui võtta andis. Võidu nimel oldi kõigeks valmis.
Pärast pidi riided muidugi võimalikult kiiresti selga saama,
müstilisel kombel jäi riideid ülegi. Kokkuvõttes olid B-klassi
rebased võimekamad paljakskoorijad ja riidessepanijad.

Enne
võitjate väljakuulutamist tuli kõige olulisem ja tähendusrikkam
moment rebaste jaoks. Ühele põlvele laskunud rebased andsid vande
ning iga saks andis oma matsile isiklikult sõrmuse. Seejärel jõudis
kätte kauaoodatud tõehetk – kes võidab rebasetiitli. Seis oli
tasavägine. Kogu saal oli ärevil ja ootas. Rebasetiitli võitis
B-klass vaid ühe punktiga.

Tundus,
et kõik jäid ristimisega rahule, nii rebased kui ka jumalad.
Värsked kümnendikud ja abituriendid said lähedasemaks. Võistlused
ja eriti tantsu väljamõtlemine muutis mõlemaid klasse palju
ühtsemaks. Ühenduses peitub tõepoolest jõud. Iga kümnendik
avastas endas väikese matsi, iga abiturient leidis endas suure juhi.
Rebasetiitli võitjaid saab olla üks, kuid oluline ei ole mitte
teekonna lõpp, vaid ikka teekond ise. Suurepärane vastuvõtt
gümnaasiumisse!

– Helena Juht (X A)