EKSPERIMENT- Telliskivi kirbuturg

May 14, 2014
Kristofer Turmen
Tänases ühiskonnas ei saa rahast
üle ega ümber. On inimesi, kelle sõnul ei mängi Suur Mammon nende elus tähtsat
rolli, ent tõsiasjaks jääb – raha on alati tarvis ning liiast pole seda kunagi.
Kuidas peaks enda ümber varanatukest kuhjama aga lihtne õpilane? Meenutuseks
tuleb endale loomulikult korrata härra Leesi kuldseid sõnu: „Gümnaasiumiharidus
ongi juba täiskohaga töö“. Seega – mõned näpunäited, kuidas muuta hea
pealehakkamine ning ajakübe suhteliselt kiiresti-valutult käibel olevaks
valuutaks.

Videot kirbuturul käigu kohta vaata siit
Kirbuturg
Kirbuturg on arvatavasti esimesi
mõtteid, mis kiire rahategemisega seoses pähe kerkib. Seal toimub praktilise
meele ning kirka sotsiaalelu sümbioos, mida kaunistab ka suur tõenäosus päeva
lõpuks varakam olla. Ometi pole miski riskist prii ning kirbuturule minnes peab
teatud olukordadeks valmis olema. Panin kirja väikse kokkuvõte minu ja Anette
eelmisest kirbuturust, mis toimus 3. mail, ning viskasin vaheliti ka omajagu
näpunäiteid.
Esmajoones peab turgleja teadma,
kuidas üritusest üldsegi osa võtta. Kirbuturg toimub vaid soojadel aegadel ning
ka siis vaid kord nädalas, laupäeviti. Registreerida tuleb end varakult, sest
kohtade arv on piiratud ning tahtjaid lendab kärmelt peale nagu kärbseid
roiskunud lihatükile. ENT! Kuigi on kiire, peaks müüja endale siiski aru andma
kahe ääretult tähtsa teguri kohta – ilm ning tooted või teenused, mida müüa
kavatsetakse. Kui ilm on sant, on ka ostjaid vähem ning liigset märgust ja
tuulisust ei tunnista reeglina ka ükski müüdav kaup. Seepärast on mõttekas oma
õnn mõne rohkem või vähem tuntud ilmaennustusportaali kätte usaldada. Teiseks –
mida müüa? Müügiks kõlbab pea kõik, ent on see piisavalt atraktiivne ja/või
praktiline, et selle maha ärimisest tõuseks ka mingit laadi tulu? Seejuures
tuleb kindlasti juba alguses maha arvata 10 eurot, mis kulub raua rentimiseks. (Lütseumi kirbuturul on see-eest aga müümine täiesti tasuta!) Seega – uisapäisa ei tasu miskitki ette võtta!
Jõudsin laadale vahetult enne
avamist. Anette sellega kuigivõrd rahul polnud, sest kokkulepitud aeg oli meil
tund aega varem, kell üheksa. Varajane kohalolek ei näita siiski vaid suurt
usinust. Nimelt saavad väledamad-varasemad endale stanged, et riideid ostjatele
ligipääsetavamateks ning ahvatlevamateks muuta. Tunglemisest, mis riiete
eksponeerimisvõimaluste parandamise tõttu tekkis, võib järeldada, et nagu igal
teiselgi kirbuturul oli ka meie kaasmüüjate suurimaks artikliks just
riietemüük. Meile, kes me müüsime samuti peaasjalikult rõivaid, tähendas see
nii head, kui ka halba. Ühelt poolt tõmbab hilpude rohkus riietele
orienteeritud ostjaid, teisalt väheneb aga võimalus, et sinu rõivaid märgataks,
veel vähem ostetaks.
Muide, ilmaennustus jäi
nähtavasti nii mul kui ka Anettel vaatamata – juba hommikul kõrgusid taeva
ähvardavad pilve ning külm võttis lõdisema, ent korraliku paravihma varustust
ning sooje riideid meil polnud. Ruttavalt ütlen ette, et vihma me ei saanud,
ent külmast võisime lahti öelda alles laada lõputundidel.
Kuna lauarent on ühele
pudukaupmehele võrdlemisi kallis, otsustas Anette kaval olla ning rentis teise
poole lauast välja. 5-eurone võit ning vestluskaaslane olid garanteeritud! Mõru
maiguga oli laua rentimisel aga ruuminappus. Palju rõivaid ning vähe ruumi ei
ole hea kombinatsioon. Kuna stangesid meil polnud, saime riietest korraga välja
tuua ainult valitud osa ning kindlasti jäime seepärast mõne ostja võrra
vaesemakski.
Üleüldse on rõivaste müük üks
keeruline teema. Kuna müüsime peaasjalikult tütarlastele vanuses 12-16 mõeldud
rõivaid ning aksessuaare, jõudsid ostjad meieni läbi väikesilmalise sõela: inimesed,
kes huvituvad rõivastest => naised => vanuses 12-16 => pakutavast
kaubast huvitatud või mitte.  Ometigi ei
jätnud mööduvad turulised meid täiesti kuivale. Põhjuseid oli mitmeid.
Kuldreeglina aitab müügile alati
kaasa mõne eksklusiivsema eseme väljatoomine. See tõmbab ligi isegi neid, kes
pakutavast kaubast üldiselt keelduksid. Meil olid selleks näiteks needitud
vaalakarva ketsid ning ehtsast nahast must käekott. Illustreerimaks eelmist
väidet: käekoti ostis üks vanakoolivälimusega meesterahvas.
Igasugust müümist ja
tehingusobitamist soodustab ka suur jutuvadin ning üleüldse oskus oma kaupa
pähe määrida. Sedaviisi müüsime maha ühe Avril Lavigne´ile hüvalt passinud
jakkjope , mis läks aga sügistöödeks maale muda ning pord ootama. Kokku teenisime umbes 11 eurot ja kui sellelt 5 eurot lauatasu maha arvestada, siis 6 eurot puhaskasu, mis pole üldsegi halb tulemus.
Kahtlemata aitas meid ka meie
lauanaabri ere sära. Sass töötas kui magnet. Peale tema enda töötas magnetina
ka tema kaup, milleks olid kasitud retrofotokad, viimastest nikerdatud lambid
ning ka laseriga graveeritud puitkatted telefonidele. Sellest rahvamassist, mis
tema ette kogunes, napsasime ka meie Anettega mõne kliendi.
Viimaseks juhtnööriks oma kauba
edukaks müümiseks on meeldiv seltskond! Päeva lõpuks polnud leti ees enam vaid
mina ja Anette, vaid ka paljut muud kirjut rahvast, näiteks Kirke ja Elo üheksandast klassist. Ajapikku kerisime üles ka
laulujupi-pilliviisi ning muutusime seeläbi ka kogu müügitänava säravaimateks
tähtedeks. Juhtus lausa nii, et ürituse korraldaja andis meile priipääsme
järgmise nädala kirbulaadaks, mis oli iseenesest juba ammu kinni müüdud!
Voh nõnda.
– Joonas Praks (XI B)