Arvustuse autor on Johanna Paide VIIIa klassist.
Vaatasin hiljuti filmi pealkirjaga ,,Naine pildil’’, mis valmis aastal 2017 ning mille režissöör on Priit Valkna. Tegu on dokumentaalfilmiga, mille keskpunktis on vana puitmaja meie kooli kõrval. Film jutustab meile paralleelselt seal elanud Lilli Parikase (kuulsa fotograafi Johannes Parikase abikaasa) eluloost ning kunstnik Laurentsiuse (pärisnimega Lauri Sillak) näituse valmimisest.
Maja kuulus varem Lilli Parikase tädile Anna Kõrvile, kes selle Lillile pärandas. Lilli käis vendade Parikaste fotoateljees ennast pildistamas. Ilmutades võtsid Lilli nukrad sinakashallid silmad Johannes Parikase sõnatuks ning Johannes andis pildi Lillile isiklikult üle. Nad armusid ning peagi sättis noor abielupaar end uhkesse puitmajja elama. Filmis on kasutatud vanu arhiivimaterjale fotograafia kuldajastust, et jutustada läbi kaamerasilma Lilli ja tema pere traagiline lugu.
Kui Venemaa okupeeris Eesti, oli vennal Peeter Parikasel plaan põgeneda Rootsi, kuid Lilli ja Johannes jäid Eestisse. Lilli, keda Peeter palus Johannesele ütelda, et koos Rootsi põgenetaks, jättis selle abikaasale ütlemata. Osalt ka maja pärast, mis Lillit justkui kinni hoidis, nii et ta ei tahtnud võõrsil otsast alustada. Johannes tundis ennast reedetuna venna äkilisest lahkumisest ning teda saatis suur hingevalu. Vennad Parikased ei saatnud üksteisele kirju ning ei kohtunud enam kunagi. Johannes suri ja Lilli võttis pärast teist katset endalt elu. Need saatused kummitavad majas tänini.
Filmile lisab palju juurde Laurentsiuse näituse ja teoste loomine, mille inspiratsiooniks on maja minevik ja Parikaste fotod. Näitus kujutab endast modellide nägusid maalituna või joonistatuna tapeedile. Kunstnik arvas, et ainuüksi sellest ei piisa, ning et vältida teoste läägeks muutumist, ,,industrialiseeris’’ ta need teosed abstraktsemate kujunditega. Need lisandid toovad maalidesse rohkem kihilisust. Laurentsiuse plaan oli maalida tubades, kus kunagi on olnud kellegi elu ja lugu. Lilli Parikase jutustamata lugu ning Laurentsiuse näituse loomine põimituna koos dokumentaalfilmi loob ühtse kunstiteose, et pakkuda Lilli hingele rahu.
Ma olen juba kaheksa aastat kõndinud sellest majast tihti mööda. Ükskord peatusin maja ees pikemalt. Mõtlesin, et maja näeb välja nagu lobudik. Pärisin endalt, miks küll sellist koledat maja ei lammutata? Sellises majas keegi kindlasti sees küll ei ela. Rohkem ma selle mõtte juurde tagasi ei tulnud. Tihti lakkame küsimast, kui kohe vastust ei leia.
Nüüd, peale dokumentaalfilmi vaatamist, saan aru, missugune oluline ajalugu on sellel ,,lobudikul’’. Selles uhkes majas toimusid Lilli tädi suured seltskonnapeod ja salongiõhtud, kust käisid läbi Eesti kõige olulisemad inimesed. Pean tõdema, et tunnen häbi, et olen aastaid seda maja hukka mõistnud.
Samuti pani see mind kõrgemalt hindama just vanaaegse fotograafia ilu ning selleks vajalikke oskusi. Tänapäeval on vaid vaja klikkida telefoniekraanil, et jäädvustada momenti. Kuid vanaaegne fotograafia nõudis palju meisterlikkust ja kannatlikkust. Säriaeg oli sel ajal palju pikem kui tänapäeva aparaatidel ja poseerijad pidid võimalikult kaua paigal püsima. Kemikaalid ja laboriseadmed olid puhas käsitöö ja fotograaf pidi otsast lõpuni kõik ise tegema. Samuti võis fotograaf teha käsitööna värvifotosid, maalides üksikasjalikult kõik detailid mustvalgel fotol üle.
Mulle meeldis film väga ning sain vastuse oma kunagisele unustatud küsimusele. Sain teada, kuidas fotograafia Eestis arenes ja minu jaoks oli lugu vendadest Parikastest ja Lillist ja tema tädist ning vanast majast, mis kogu loo üheks seob, väga põnev. Ja minevikuga hoiab filmis sidet vana maja, mis on ikka veel alles ja annab tänapäeva kunstnikule inspiratsiooni. Detail, mis mind jäi kummitama, on silmad – kunstnik joonistab vanale tapeedile ja alustab silmadest. Silmad annavad näole kogu kuju ning tihti on vaja peale silmade näole lisada vaid paar kontuuri. Silmad olid Johannese ilmutusvannis esimesena fotopaberile moodustunud osad tüdruku näost, mis ta südame köitsid, ning Lilli pilti üle värvides suutis ta vaid intuitsiooni abil Lilli silmavärvi ära arvata. Ka viimases filmiklipis, kus näidati Laurentsiuse maali Lillist, olid just Lilli pisarais silmad need, mis suutsid mõtestada kogu loo.
Laurentsiuse maal Lilli Parikasest